Mulgi Rattamaratoni avatud rajal.

Pühapäeva 26 aprilli hommikul põrutasid meie mehed - Toomas, Kalev, Roomet ja Margus (külalisesindaja Hansura meeskonnast) Viljandisse. Hannes oli juba eelmisel päeval varakult Viljandisse läinud ja sügeles seal öö läbi rattaseljas ootel. Eesmärk oli järjekordselt sõita läbi Mulgi maratoni rada. Ilm oli ilus ja soe, temperatuur +20 C ringis. Esimest korda sai sõita sellel aastal lühikeses riietuses.
Avatud rajale oli tulnud päris palju rattureid. Koos startimisest me ei hoolinud ja hakkasime juba natuke enne kl. 12 väntama, eesmärgiks rahulik ja kerge trenn. Esimene ots võeti väga rahulikult. Enne 15 kilomeetri suurt tõusu metsas möödus meist märgatavalt suurem punt teisi rattureid. See mõjus meie meestele aga nii nagu koerale näidata kassi , lõhestus rahuliku jala taktika ja tempo tõsteti natuke kiiremaks.
Raja esimene ots oli väga kuiv ja sõit läks ludinal. Vaatamisväärsustest võiks mainida põhust tehtud õõtsuvat silda üle mingi vett täis kraavi. Poole maa peal, raja kõige raskemas osas, Holstre-Polli suusaradadel läks põnevaks. Mõnel pool oli säilinud veel suusaraja lumest põhi ja orgudes oli palju lumesulamisvett mis muutsid maastiku pehmeks ja mudaseks. Väga huvitava sõiduvahelduse elevuse tekitas just raja lumine osa.
Suusastaadioni 1,5 km väga mudane lõik (mis on saanud massides suure negatiivse vastukaja ja hirmujuttude osaliseks) ei olnud nii hull, et seda maratoni rajast välja jätta. Kui sõita ei ole võimalik , tuleb jalastuda , mida raskem, seda huvitavam ning on hiljem ka midagi rohkemat meenutada. Eks näeb, mida korraldaja pühapäevaks otsustab.
Järgmine raja raskem lõik oli krossiradadel kus tegemist paksu liivaga ja rattaga raske läbi vändata. Kuskil 50 km paiku oli ka põlluvahe teest sügav kraav läbi kaevatud ja üle selle paar palki sätitud.
Muidugi teekonna lõpuosa, Viljandi järve tagused tõusud ja kiired , mõnes kohas ohtlikud lahtise kruusaga laskumised annavad veel viimase laksu väsinud jalgadele. Maratonil hakkab seal kindlasti kimbutama krambioht, olen seal 2-el maratonil jalakrambiga mõnda aega mõnusalt maas pikutanud.

Kalev

Jõelähtme Rattamaraton 70+ km

Pühapäeval 19 aprillil toimus hooaja esimene sõit – Jõelähtme III ratamaraton. Ilm oli jahe, õhutemperatuur + 3C kanti ja tuuline.

Loomulikult meie mehed enamuses ka kohal. Toomas, Roomet, Hannes, Kalev ja Tambet (Arcticu värvides ja ridades). Kõigil talvehooajal uuendatud ja tuunitud-karboniseeritud kirev rattapark kaasas.

Nagu ikka rattahooaja alguses sai esimest sõitu rahulikult ja mõnuga võtta. Rada oli kuivem kui eelmine aasta ja päris huvitav. Metsasingleid oli palju ja rattaga nikerdamist kõvasti. Kõige meeldejäävamaks kohaks oli „kopraonu singel“ kuskil poole distantsi peal, mis kulges metsas mööda ja üle ojaäärt mille veeres oli kobraste elutegevust ja näritud pid näha. Kopraonu singlil tundsin ka esimesi väsimuse märke - kui raskes kohas olin jalastunud siis uuesti rattaselga hüpates tundus sadul juba väga kõrgel olevat. Ohtlikematest olukordadest oli juhtum kus ühel laskumisel otsustas natuke eespool sõitev võitleja ette hoiatamatta üle pea uperpalli teha ja hundiratast visata, õnneks otsa ei põrutanud ja sain vaevu -vaevu mööda kimada. Enamus rajast sai läbi sõidetud üksinduses, viimased kümmekond kilomeetrit koos ühe kollases riietuses kaasvõitlejaga. Rajal ukerdatud aeg möödus välgukiirusel ja 5 tunni pärast tuli lõpujoon juba iseenesest vastu. Odomeeter näitas 73,1 km.

Meie meeste ajad siis järgmised:

Roomet, aeg 4:24:50.8, koht 74

Toomas, aeg 4:38:54.7, koht 94

Hannes, aeg 4:43:42.5, koht 96

Kalev, aeg 5:03:58.8, koht 121

Tambet (katkestas). Kuskil raja esimeses pooles sõitis mulle selg ees vastu. Ütlesin talle küll, et valele poole liigud ja võtku tuulde aga ei midagi. Pärast oli kuulda, et olevat ennast ära päris katkestanud ja nihestanud jms. Aga, eks ta ise räägib.

Kalev