Pühapäeval 19 aprillil toimus hooaja esimene sõit – Jõelähtme III ratamaraton. Ilm oli jahe, õhutemperatuur + 3C kanti ja tuuline.
Loomulikult meie mehed enamuses ka kohal. Toomas, Roomet, Hannes, Kalev ja Tambet (Arcticu värvides ja ridades). Kõigil talvehooajal uuendatud ja tuunitud-karboniseeritud kirev rattapark kaasas.
Nagu ikka rattahooaja alguses sai esimest sõitu rahulikult ja mõnuga võtta. Rada oli kuivem kui eelmine aasta ja päris huvitav. Metsasingleid oli palju ja rattaga nikerdamist kõvasti. Kõige meeldejäävamaks kohaks oli „kopraonu singel“ kuskil poole distantsi peal, mis kulges metsas mööda ja üle ojaäärt mille veeres oli kobraste elutegevust ja näritud pid näha. Kopraonu singlil tundsin ka esimesi väsimuse märke - kui raskes kohas olin jalastunud siis uuesti rattaselga hüpates tundus sadul juba väga kõrgel olevat. Ohtlikematest olukordadest oli juhtum kus ühel laskumisel otsustas natuke eespool sõitev võitleja ette hoiatamatta üle pea uperpalli teha ja hundiratast visata, õnneks otsa ei põrutanud ja sain vaevu -vaevu mööda kimada. Enamus rajast sai läbi sõidetud üksinduses, viimased kümmekond kilomeetrit koos ühe kollases riietuses kaasvõitlejaga. Rajal ukerdatud aeg möödus välgukiirusel ja 5 tunni pärast tuli lõpujoon juba iseenesest vastu. Odomeeter näitas 73,1 km.
Meie meeste ajad siis järgmised:
Roomet, aeg 4:24:50.8, koht 74
Toomas, aeg 4:38:54.7, koht 94
Hannes, aeg 4:43:42.5, koht 96
Kalev, aeg 5:03:58.8, koht 121
Tambet (katkestas). Kuskil raja esimeses pooles sõitis mulle selg ees vastu. Ütlesin talle küll, et valele poole liigud ja võtku tuulde aga ei midagi. Pärast oli kuulda, et olevat ennast ära päris katkestanud ja nihestanud jms. Aga, eks ta ise räägib.
Kalev
2 kommentaari:
Jõelähtme maraton on yks minu lemmik võistlustest. Kahjuks tuli seekord katkestada. Olin eelnevalt jala närvi ära kylmetanud ja kylma ilmaga võisteldes andis kohe ka tunda. Kuskil 25 min sain täiega pingutada ja siis oli kõik. Proovisin mingi aeg veel jätkata, aga see muutus mõne minuti pärast võimatuks. Närvi valu halvas kogu vasaku jala ära ja oli päris raske isegi rajalt auto juurde saada. Nyyd siis tegelen ravimisega ja loodan, et Pärnu Rattarallil sama vigastus mind ei sega. Nagu Roomet ennem juba mainis, siis see hooaeg kaitsen valdavalt Arcticu värve, vaid Rõuge Tuuri sõidan koos Tommiga X-Spordi eest. OK, Rajal näeme.
Hooaja esimene oli ikka raske küll.
Sõidu esimesed kaks tundi oli mõnus lasta, aga ülejäänud kaks pool tundi tuli krampidega võidelda ning kannatada. Aga no vedasin lõpuni ära ning sain aja kirja. Eks see külm ilm ja vähene treenitus andis tunda. Isegi doping ei aidanud krampe leevendada.
Näis kuis Mulgis läheb..
Tom.
Postita kommentaar