Grande finale või el kango, hooaja raskeim katsumus : H100 (01.10.11.).

Tom:
Reede pealelõunal enne sõitu põrutasime pundiga (Hannes, Kalev, Püta, Tom) Võrru. Kosel avati juba õllepudelid, krõpsupakid ja snusi-karbid.
Õhtul tuli teha veel karastavad saunaprotseduurid rohke õlle ja snusiga, et ikka sõiduks oleks vaim ja keha valmis. Hommikul rutiinsed protseduurid ja siis starti. Kuid stardikoridor oli paksult rahvast täis, nii ma sättisin ennast sinna vähe tahapoole. Kõht veits punnitas eelmise õhtu krõpsudest, seetõttu ei hakanud endale erilisi eesmärke seadma.

Aga no tiim sai ju välja pandud, nii et päris käega lööma ei saanud minna. Alguses pidin kohe hakkama possat parandama, et sinna ette-poole saada. Tempo oli päris kõva. Esimesele singlile keerates tekkis seal ilge tropp. Sattusin seal naiste ja muude tegelaste keskele. Egas midagi gaasi juurde ja kohti parandama, aga kuna hommikusöök ja krõpsud veel kõhus möllasid, siis pidin tuure vähe tagasi tõmbama. Püüdes vaikselt eespool sõitjaid sattusin mingi hetk punti Londi , Grisa, Saarnits-ga ja hulga lätlastega. Vaatasin et hea tugev punt küll ja istutasin ennast ka sinna punti. Peab ütlema tempo jäi küll nats lahjaks aga siiski, üksi oli ka jama sõita, ning eesolevatega oli vahe päris suur. Munaka kandis olime kuskil 35-40 vahel. Punt jäi meil vähehaaval väiksemaks, kuni lõpuks olime Grisa, mina ja üks lätlane Kaupe. Eespool hakkasid vennad väsima, püüdsime kinni nii Miksoni, Vosekalnsi, Pallo, Laanela jt. Tõstsime Grisaga vähehaaval tempot . Lõpu eel vaatasin mingi hetk kella , see näitas et oleme 5 tunni graafikus. See oli ikka väga üllatav. Oleks rada veits pikem olnud, siis oleksime Kana ja Erki Kuke kätte saanud(vahe jäi poole mintsa kanti).

Aga no sõit sai ikka kähku läbi küll, aeg veits üle 5 tunni ja kohaks 20. Sõit ol läbi aegade kergeim, ei olnud rattaprobleeme ning ka enda füüsis oli tibi-tobi. Tagantjärgi targutades oleks võinud ikka rohkem vajutada. Aga kuna selle aastased trennid ja sõidud on jäänud sinna 2-3 tunni kanti , siis väga ei julgenud vajutada.
Lootsin juba et meeskondlikult saame parema koha kui eelneval aastal, aga mingi Lätlaste kamp napsas meie nina eest teise koha. Krt. üks selle tiimi lätlane istus pool sõitu mul sabas.

Pääle sõitu siis ohtralt õlli ja snusi koos suitsusauna protseduuridega.
Aftekale ma jälle ei jõudnud, õll ja saun tegid oma töö....
Järgmine sõit siis traditsiooniline hooaja lõpetamine Emmaste rattarallil, kus on vaja poodiumikoht ära tuua.

Hannes:
H 100 lühidalt: el gango, el perso tehniko aga mõnus nädalavahetus:)



Kalev:
Paar minti enne starti stardiala juurde jõudes avanes üllatav pilt. Rahvast paksult koridor täis. Ei saanud isegi tsainikute etteotsa minna:). No läksin siis taha ja varsti sättis Allan ka minu kõrvale. Rahvast siis rekordiliselt u.500 startijat – rattamaniakki. Vaatasin kaaskannatajate kummivalikut, kõigil mingid suuremustrilised traktori kummid all, hakkas kõhe, et kuhu ma sattunud FF-ga. Loomulikult AC/DC helidega sai lõpuks minema. Asfaldil üritasin natukenegi massist mööduda, kartsin, et jään traktorikummidega vändagängsterite taha kinni, kui nad hakkavad mägesid jalutama. No nii juhtus kohe pärast esimest asfaldilt mahapöörangut metsas, kus väike tõusupõntsakas. Pärast esimest TP-d sai vist hakata oma sõitu , omas tempos tegema. Esimene rajaots oli märksa libedam kui lõpuosa. Kui 40 km jooksul olin 4x külje maha saanud, mõtlesin, et WTF, 60 km on veel ees. Ehk 6x veel külge maha? Nii lõbusaks muidugi asjad ei kujunenud. Kõik külje maha panekud olid asendist juba kui jalg oli maas jne., otseselt mitte sõidu pealt. Terav kalle ja libe. Viienda paugu aga panin juba u. 300-200m finišist, viimases mudakohas ja selle küll jah sõidu pealt.

Sõita oli mõnus. Ei pressinud. TP-es sõin ja jõin ja kerisin edasi. Palju oli kohti mida eelnevatel aastatel olen jalutanud, nüüd aga sõitsin. Nii laskumisi kui tõuse. Massmurderist aga ei hakanudki üritama, seal ma jalastun paugupealt alati:). Ootasin millal el gango 70 nendal tuleb. Ei tulnud. Hannese selg tuli hoopis vastu:). Kurtis el persos tehnikat. Võtsime siis kampa ja kerisime edasi. Vällaka laskumine oli minu jaoks raskeim koht kus pidurite painamisest väsisid käed ära. No tahtmine oli täiega käed lahti lasta. Aga julgust polnud:).Vällaka tõusud tulid aga ladnalt, esimene järsem ots jalutamist ja siis oli juba granniga hea kerida tippu. Viimases TPs olin valmis juba kinnitama, et coca on parem kui õll. No mingi 10 topsi panin pintslisse krt kus maitses hea. Arbuusi ka kõvasti peale. Seekord pidin siis Hannest manitsema edasisõidule, oli teine mugimisega niivõrd ametis. Vanasti käisid asjad vastupidi:).

Lõpu kruusakatel tiksudes panid 2 rattasäga mööda sellise lennuga, et algul kahtlustasin neid 100 miili meesteks. Haakisin sappa ja sain mõne hea km vedamist, kuni mehed väsisid ja siis ise tanki pidin minema. Hannes aga kadus selja tagant ära, tal läks el teknico veel rohkem el persosse, nimelt sadulapost murdus ja mees pidi lõpuni püstijala sõitma. Kummivalik oli ikkagi õige, FF, mis muud. Haanja kandi kuivust näitas ilmekalt viimasel 5 km olev silla alt ojasängist üle kivide minek. Seekord ei saanudki jalad märjaks, kuna vett lihtsalt ei olnud. Viimaste km downkillid ja tõusud tulid ka ladnalt ja väikese pundiga , 3-4 rattamaniakiga jõudsime finišisse.

Eelmisel päeval olime registreerinud jälle 2 X-Spordi teami : X-Sport (Püta, Tom ja Ints) ja X-Sport tsainikud (Hannes, Kalev ja Allan). Muidugi üllatuseks stardihommikul oli see, et nii kõva ja kiire rattakärbes nagu Guits oli ka starti salaja hiilinud, temast oleks tsainikute tiimil kõvasti abi olnud:).
Aga meeskondliku 3 koha võiduõlled saime esimese teamiga kätte, poisid said poodiumile ja afterparty läks lahti Taago juures, kes võimaldas meile ööbimist ja kõvat suitsusauna. Ning juba esimestel öötundidel toimus ekskursioon Võru linna….:)

Tulemused:
Püta , koht 3, aeg 4:35:28
Tom, koht 20, aeg 5:04:20
Ints, koht 54, aeg 5:28:25
Guits, koht 93, aeg 5:51:23
Kalev, koht 164, aeg 6:26:40,
Hannes, koht 185, aeg 6:31:20
Allan, koht 237, aeg 6:49:26