Pühapäeva hommikul Tartu Rattaralli starti asudes oli vähemalt minu ärevus üsna suur sest ma ei ole kunagi varem nii pikka distantsi (133 km) maanteerattal võistelnud ja seega ei olnud mul õrna aimugi mis mind füüsilises mõttes rajal ees ootab. Kuna eelmistel aastatel olen sõitnud sellel võistlusel lühikest distantsi, siis isegi vaatamata varajasele registreerimisele ei õnnestunud mul paremat stardikohta saada kui võistlejaterea täiesti lõpus. Minu stardinumber oli 1710 ja võistlejaid oli kokku 1780. Mul tekkis päris mitu korda küsimus, et kas tõesti on eelmiste aastatega võrreldes vaid 1oo uut nägu starti juurde
tulnud, et ma numbri nii taha otsa sain??? Või käib see registreerimine mingitel teistel alustel. No on kuidas on, igatahes oli täitsa kummaline startida kõige, kõige lõpust selliste üsna korpulentsete mammide ja papidega kellel ilusasti pakiraamidki maastikuratastel küljes ja võileivad nende peal. Kokkuvõttes kulus stardis nii palju aega, et stardijoont ületades oli mul juba 250 m sõidetud ja ajaliselt 3-4 minutit kulunud. Samas, üks väheseid soovitusi mis mul oli, oli see, et alguses tuleb kõvasti pingutada, et normaalsesse gruppi saada. Seda ma ka esimesed 30 km tegin, ehk siis pedaalisin nagu segane, alguses võileivaseltskonnaga, siis bike meestega, seejärel juba tandemimeestega jne edasi. Lõpuks sain päris heasse gruppi ja passisin selles jõudu kogudes u 10-15 km ning vahetult ennem 
Otepääd üritasin järgmisesse gruppi spurtida, see asus meist u 1 km eespoolt. Pika punnitamise peale see mul ka õnnestus, kahjuks kulutasin selle tagantjärele küllalt mõttetu teoga enamus oma energiast, sest mitte keegi eelmisest grupist ei tulnud minuga kaasa ja seega tuli kogu töö ise teha. Nüüd olen igatahes niipalju targem, et edaspidi ei sõida ma enam kunagi niimoodi kellegi eest ära, krt :). Järgmises grupis loksusingi kuni lõpuni, sest jõud oli suhteliselt otsas ja tagasiteel oli pidevalt tuul vastu. Muuseas tuul oli üldse erakordsel tugev ja puhanguline, kohati isegi nii tugev et grupis sõites oli kiirus vaevu 25 km/h-s . Kui olime Elvasse jõudnud siis tajusin, et see eelmine grupp mille eest ma ennem Otepääd ära sõitsin on meid kinni püüdnud... (kõik mu vaev oli seega täiesti mõttetu). Elvast Tartusse väntas seega nüüd u. 100-150 punt mis kohati nii aeglaselt liikus, et tasakaalu oli raske hoida (nagu üks vanamees mu kõrval kommenteeris:)). Umbes 10 km ennem lõppu muutus aga kogu seltskond väga närviliseks ja siis hakkas hirmus andmine. Minul õnneks läksid kohe jalad krampi ja ma jäin kogu selle grupi tahaotsa 5-6 vennaga koos väntama. Tagantjärele mõeldes oli see igati hea idee, sest u 500 meetrit ennem finišit pandi meie ees olevas suures grupis maha ka üks korralik kukkumine. Tulemus oli see, et üsna mitmel oli kummid katki ja 3 venda lebas tee ääres maas. Sellistes olukordades tekib mul alati küsimus, et miks neil kõigil on vaja lõpus nii hirmsasti rabeleda? Kas see on tõesti nii krdi oluline kui sa lõpetad 500 või 550-na?
Muuseas kukkumisi oli üldse see aasta üllatavalt palju, ise nägin kogu raja peale kukkumisi 4-5 korral. Lisaks nendele kiirustas kiirabi vilkurid sees minust veel 3-4 korral mööda.Kokkuvõttes võib aga võistlusega igati rahule jääda. Ilm oli ilus ja päiksepaisteline, meeleolu igati hea ja sportlikul vormil polnud ka viga. Samuti sai õnneliku ja tervena finišijoon ületatud ja pärast võistlust korralik saun ja basseiniring tehtud. Siinkohal aitäh Tartu sõpradele!
Tulemused leiate siit
Kaks esimest pilti on võetud Delfi pildipangast. Kolmanda autor on Margus rool ja neljas on võetud Velo clubbersi foorumist.
