Haanja 100 ettevalmistus hakkas paar päeva enne sõitu.
Ja seda just söömise mõttes. (kaks korda päevas pastarooga)
Kuna ilm oli sõidule eelnevatel päevadel kehvavõitu, sai teha ainult ühe trenni.
Vedasin ennast reede õhtaks Võrru kohale, käisin võtsin Kubijalt numbrid ja tegime Hannese ja Kaleviga mõned õlled. Rattapeded oli hotelli õuel täika üles löönud ja sumisesid seal õllepudelite taga.
Hommikul ajasin ennast poole seitsmest üles, laadisin kõhu putru täis ja hakkasin ennast sättima. Taskud sai igasugu nodi täist laotud, igaks-juhuks ikka rohkem.... See aasta sai oma nodi (sööki-jooki) saata ka TP-sse.
Stardis võtsin siis koha „kõvade tegijate“ hulka, K ja H sättisid ennast vist „tsainikute“ kampa.
Ja kell 9.00. algas siis kõva tööpäev, kellele pikem kellele lühem.
Eesmärk oli alla 6 tunni sõita. Läksin riski peale , kõvakahvliga ja slikkidega FF-ga. Hankisin endale ennetavalt randmekaitsmed, ja nendest oli ka abi. Kuigi vihma polnud kaks päeva sadanud oli rada siiski kohati porine ja pehme. Alustasin rahulikult, ees pani suurem punt kohe vehkat. Mõnus oli kohe sõita keegi rabelenud, kellegi polnud kiiret, igaüks lasi oma tempoga. Kuni 30 km.-ni
oli rada pidevalt tõusev ( 80m-lt kuni 320m-ni(munamägi) Sõitsin pdevalt koos mingi 5-6 pundiga, mõned pudenesid, mõned lisandusid. Üritasin ennast tagasi hoida, sest järgmisel päeval ootamas järgmine sõit Smiltene Nissani maraton.
Aga no tõusudel ei saa ju tagasihoida, ja neid tõuse ikka oli....
Meelde jäi Rõuge Racingu Hard Core Track oma koprajobu tõusu ja lehmaraja lakumisega, pissipeatuse zikaanidega jne...see oli karm. Mingil ajahetkel sattusin sõitma koos kahe segasega(150 kiltsa vennad), ning ühtäkki oli meil ees silt: vasakule 150km. ja paremale 100km. Segastel tekkis arutelu et kuhu siis minna kas 150 või 100 peale. Minust nad sinna jäid. Finisis selgus et nad läksid ikka 150km. peale. Ja kuskil tõusul elas üks jokkis vend meile kaasa, ise oli täis rattavormis.
Kuskil 60-70 kiltsal läks raskemaks, sest mingi 65km. sõitsin ainult ühe 0,7 joogipudeliga.
Õnneks pidasin vastu, sest olin 3-sse TP-sse saatnud oma „moonakoti“. Sealt sai vedelat peale, ja lasin ka ühe turbo sisse. Teine minek kohe. Vällaka sõitsin enamuses üles.
Peale vällakat läks rada meeldivalt allapoole, sai lõpuks vajutada rauad paremal.
Viimased 20-25 kiltsa sõitsin päris üksi, huvitav kogemus. Midagi uut oli ka lõpu eel, kus tuli läbida tunnel(sillaalune) , valgustuseks põlesid mõned küünlad. Lõpus oli muidugi veel Andsuka downhill, mille ma võtsin väga ettevaatlikult, käed olid ikka päris läbi. Ime et ma sõidu vältel ühtegi laksu ei pannud. Ja no olingi finisis ajaga ~ 5:48 ja kohaks 22.
Antud tingimustes – kärab küll!
Energiat läks siis mingi 5400 kilokalorit
Pulss siis keskmine 159 ja max. 177 - näitjad suht tagasihoidlikud.
Sõidujooksul läks siis 2 liitrit jooki, 4 geelikest, 2 magneslife ja 1TURBOSNÄKK.
Pääle sõitu kähku taastusjoogid sisse, kõva supp ja pasta peale, siis mõned õlled, siis veel pasta peale ja siis veel kaks õllet ja enne sleepi veel magneslife sisse.
Hommikul ootamas Nissani sõit ju...., millest ma ei tahtnud tol hetkel midagi teada....
Tambet 44-s , aeg 6:12
Hannes 145-s, aeg 7:30
Kalev 170-s , aeg 7:49
Fotode autorid: Kristiina, Kristjan ja Tom
1 kommentaar:
Kirjaoskus on tagasi tulnud ja aeg veel meenutada seda mis meelde tuleb.
Hommikul ärkasime Hannesega väljapuhanutena Kubija hotellis üles selle peale, et üks hull (Tom) oli juba akna taga täis riides ja rattaga, tiirutas ringi ja lõugas seal. Manitsesime küll , et võtku rahulikult, aega veel on stardini ja puhaku veel tunnike või tulgu tuppa sooja aga ei ta võtnud head nõu kuulda.
Loivasime alla sööma, tõmbasime pudrud ja moosid sisse. Siis rattavatid selga, taskud nodi täis ja hotelli ette starti.
Noh stardis siis trügisime tsainikute koridori ja sealt algas meie raske sõit.
Hannese kaotasin õige varsti ära sest alguses oli rahvast rajal kõvasti ja tahtsin rahulikult sõita, tema kandus mingi vooluga aga paremini edasi. Esimeses TP-s ootas mind järgi ja siis kamandas kogu aeg, et kiire-kiire ei saand korralikult hapu kurkigi haugata. Ja siis olid mäed ja mets ja võsa jne ja jälle TP-d kus sai mugida kurki kuni kostus Hannese karm korraldus sõitma hakata. Pärast 60-nda km TP-d läks raskeks (kõht oli vist nii täis) ja 64 km nägin viimast korda Hannese selga. Hüüdsin küll, et oota-oota aga ega ta enam ei teinud kuulma, lisas hoopis kiirust kähku juurde. Nii ma siis üksinda koomas rajale jäin Vällaka mäestiku ahelikku ületama. Vällaka viimasel tõusul hakkas pilt selginema ja 80 km TP-s sai jooki ja sööki peale manustatud ning viimased 20 km kruusakal tirri laskmine läks juba lõbusalt. Küünaldega tunneli pean ka kohustuslikult ära mainima.
Nii see H 100 läbi saigi. Seened sõin pasta seest ära ja õlle libistamisega alustasin ka ennem kui Hannes saunast välja jõudis. Et ei peaks Tallinnasse tagasi sõites roolis olema :)
Postita kommentaar