Ilm läks pimedaks, taevas kihutas Rakke poole tume vall, välgutas ja müristas. Tõusis kõva, ulguv tuul, kruus teedel tõusis õhku, teravalt vastu nägu, puud metsatukas praksusid ja ragisesid ja hakkasid lendama. Kütsime kiirelt minema, lageda peale.Seekord pääsesime...
Hannes:
Läksime autosse sooja ja hiljem Koeru poodi söögivarusid täiendama (Rakke poes oli miljon inimest järjekorras, elektrit ei olnud ja ostlemine toimus küünlavalgel). Tagasi jõudes selgus, et start on 13:30 Meil oli aega vaid napp 20`end minutit. Sisuliselt tegime sooja vaid staadionil ringiratast sõites. Tänu eelmise maratoni heale kohale startisin Intsust ühe stardigrupi eestpoolt. Kuna see võistlus läks Eesti Meistrivõistluste arvestusse siis oli meid saja koha võrra tahapoole lükatud. Litsentsidega vennad , nagu Tom, olid eespool. Kuna Rakke rada pole eriti võimalusterohke möödasõitude poolest läks kolmandik rajast nendest nn. „litsentsiga“ sõitjatest mööda saamisele.
Enamiku rajast sõitsin koos Intsuga. Liikusime vahelduva eduga grupist-gruppi. Kuna aga vahed olid üsna suureks veninud siis polnud see eriti lihtne. Kusagil peale lauta, karjääris tiirutades suutsid paar kollast ees kukkuda, mispärast tekkis mul Intsuga vahe sisse. Oli teine mul küll silmapiiril aga vahe jäi ikka sisse. Nii umbes 10 km`it enne lõppu hakkas mul jõnksudes esikummi vahelt õhku välja ajama. Pidin hetkeks peatuse tegema ja ballooni kummi tühjendama. Katsud seda küll kiiresti teha aga pool minutit läheb ikka ära. Rehvirõhku ma muidugi kontrollima ei hakanud, mis tähendas, et sõitsin suht kõva esikummiga need viimased 10 km`it.
Kõige säravam etteaste seekord polnud aga väga kurta ka ei saa. Isegi Furiusega sõit oli täiesti talutav. Sellise rajaga ja mitte ühtegi kukkumist. See muidugi ei tähenda, et ohtlike olukordi poleks olnud.
Lõppkokkuvõtteks tahaks öelda, et müts maha korraldajate ees kes suutsid peale sellist jama täiesti korraliku võistluse ära teha. Hullemat ebaõnne annab ikka juhtuda.
Toomas:
Starti sai mindud täiskõhuga (jogurt, leib, banaan - ei soovita), sooja teha ei saanud, ning takka otsa lõi veel ka kõhu lahti.Nii et pasaralli. Peale sõitu õnneks tühjendasin kõik välja. Tagasiteel Tallinna olin suht zombi. Start oli raske, sõidu kestel istusin Fixuse poistega rahulikult grupis, ning 6 kiltsa enne lõppu pikal tõusul panin kiirema käigu sisse ning tõmbasin grupist minema, et kähku pellerisse saada. Õnneks oli kiirendusest abi, saime meeskondlikult ühepunktilise võidu Articu ees.
Purakas jäi seekord realiseerimata, ehk läheb Jõulumäel paremini.
Guido:
Kuna ma Elvas ei sõitnud ootasin Rakke maratoni põnevusega ja põnevust oli küllaga!
Hommikune kõva vihm ja torm muutsid raja ja tingimused raskemaks ja huvitavamaks kuna ratta all veeresid üsna siledad Fast Fredid ja see pani mu enesekindluse kõikuma.
Kui rada metsa keeras tundsin ,et see on minu võimalus ettepoole saada .ja nii ka läks kuigi väga raskelt. Kuna ma sõidan prillidega , siis oli nägemine tänu porile kõvasti häiritud, mingi hetk viskasin prillid taskusse ,see maksis valusalt kätte. Peale Emumäge oli kruusa laskumine ja mingi 90 kraadine vasakpööre kus õnnestus külg maha panna. Kannikas ja ranne said natuke põrutada ,sõit jätkus aga täie hooga . Kui sõidetud oli ca 50 km jõudis Kalev mulle järgi, mõtlesin kas suudan tempot hoida või läheb jälle eest.
Seekord läks aga teisiti , põllul pikal tõusul tegin kiirenduse ja sain eest ära aga see mis mind veel ees ootas oli päris julm ,viimasetel tõusudel olin vist nii hirmsate grimassidega ,et kõrval olev rattur küsis mis viga on? Ütlesin: kurat jälle krambid, see aga vastas lõbusalt selle peale : normaalne.
Kokkuvõtes olen sõiduga rahul ja Rakke rada on fan.
Kalev:
Alustasin rahulikult. Sõime vahetult enne starti kõhud täis kuna me veel ei teadnud, et edasilükatud start 13.30 antakse. Salvesti makaron ajas pool teed üles. Soojendust teha ei jäänud aega. Olin ebakindel kuna maa märg ja furius all. Eelmise nädala "Tour de Dagö" väsimus veel nõks sees. No ülejäänud olid küll vist niikõvad mehed, et andsid nii, et muda lendas ja kütsid mööda. Alguses jäin ühe kukkumise ohvriks, ehk mulle vajuti lihtsalt peale. Mingi Fixsuse vend oli:). Siis nägin Guitsi. Aga Guitsil olid püta jalad, küttis eest paremate vooludega minema. Kuidagi lõdvalt võtsin ja tiksusin rajal. Kuskil 20 km enne lõppu teadvustasin endale, et nüüd võiks hakata sõitma. Hakkasin pressima. Enamik ettejäänutest olid muidugi kollase numbriga sõitjad. Lõpuks nägin jälle Guitsi, kes kurtis väsimust. Sõitsime koos natuke. Pärast viimast TP-d pikal heinamaa imeval tõusul laksas Guits lihtsalt eest minema. Ma ei suutnud ennast nii kiiresti koguda, kuigi ei sõitnud ka seal tõusul sitasti, vbla tekkis vahepausi aeg. Hakkasin taga ajama. Lõpu 5 km suutsin kaks korda metsa libedatel juurikatel korraliku bambuse panna. Jalg sai kraapida. Pärast esimest laksu nägin veel kaugel Guitsi selga aga pärast teist laksu oli kättesaamine lootusetu. Siis oli püta jalgadega mees juba ammu kadunud kui ma mudast tõusin :). Ja Roolipoiss on ka lõpuks back in business:). Kohe, peaegu minu järgi lõpetas. Raju mudaralli oli. Lahe.
Tulemused:
Toomas, koht 51, aeg 2:26:17
Indrek, koht 140, aeg 2:37:51
Hannes, koht 159, aeg 2:39:28
Guido, koht 291, aeg 2:54:31
Kalev, koht 301, aeg 2:55:49
Margus, koht 303, aeg 2:56:08
Romps oli seekord viilimas
Pildid Proshopist, telefonist, ja veel kuskilt netist pihta pandud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar