Agoonia Jõelähtmel .

Pühapäev 18 aprill. Algamas neljas Jõelähtme Rattamaratoni. Hommikul aknast välja vaadates sadas lörtsi ja õhutemperatuur oli -0,5 C. Ilmaennustus ei olnud eksinud, peale raske raja saame ka rasked ilmaolud. See tähendas kohe riietumisprobleeme, mida ja kuidas riietuda nii, et ei hakkaks külm ja ülemäära palav, kuidas kaitsta tuule eest ja mida teha selleks , et jalad jääks kuivaks?

Tom oli varakult järgi ja nii saime peaaegu esimestena Jõelähtmele. Patseerisime ringi, võtsime numbrid ära, vaatasime kuidas jõgi ajas üle kallaste ja tegime aega parajaks. Mõne aja pärast tiksusid kohale ka Hannes ja Roomet ning isegi Margust oli näha ringi liikumas.

Päike tuli välja, õhutemperatuur tõusis mõne kraadi võrra aga tuul oli meeletult tugev.

Olin sügisel Hanja 100 –lt puudunud „arstitõendiga“ ja ammu polnud sadomaso rattaüritusel käinud ja arvasin, et olen maru kõva vend rada läbima. Ise aga ei olnud veel sellel hooajal maastiku peale sõitma jõudnudki.

Stardikoridori võtsime kohad sisse tagumiste seas. Kell 12 start. Alustasime Hannesega rahulikult väntamisega, sest aega ju oli küll, pikk sõit ees mitu korda ees kustuda ja uuesti ellu ärgata. Üllatuseks nägin mõningate kilomeetrite järel mingil tõusul ka Tomi punast särki.

Teistpidi rada oli päris huvitav, alguses Jägala Joast möödumine, massa singel jms. Lageda maastiku peal oli meeletu vastutuul, metsas aga vaiksem ja soojem.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril tundsin juba metsavahel üksindust . Enamus rattureid oli eest läinud ja tagumised ragistasid kuskil tagapool. Vahetevahel keegi möödus ja kellestki jälle möödusin mina. Võtsin rahulikult. Guido oli see mees keda vahelduva eduga kõige rohkem võsavahel kohtasin. Mingi aja sõitsime koos. Kahjuks pidi ta hiljem katkestama..

Nii ma peaaegu üksi tiksusin tundide viisi lõputa metsasinglil.

Enne neljakümnenda kilomeetri TP-d läks tagumine kumm katki. Kuna tubeless all ja mögin seal sees siis visises natuke aga tõmbas augu kiiresti kinni ja sain edasi sõita. Hakkasin tundma aga vasakul jalal põlve kõrval valu. Hiljem lõi valu ka paremasse jalga sama koha pealt. Valu oli ränk. Sellist asja polnud kunagi olnud. Vähene treenitus? Vanadus? Midagi juhtunud?

Algas vaimu ja keha vaheline võitlus. Kes jääb alla? Või alistuvad mõlemad?

Viiekümne viiendal kilomeetri paiku kuskil Tln.-a prügila kandis tekkis motivatsioonikriis, mul juba kõigest ükskõik. Ükskõik milline on rada, ükskõik kas keegi möödub, ükskõik kõigest mis ümber toimub. Kui keegi oleks raja kõrvalt küsinud, et anna õhtune Metallica pilet ära, ma oleks andnud. Nii ükskõik oli … Ja need karjääride vahelised järsud laskumised ja tõusud kus tuli jalastuda, seal olid minu hirmrängad kannatuste rajad. Kui ratta seljas vaikselt sai kerida ja kannatada valu, siis jalastudes alla laskudes ja tõuse võttes olin peaaegu liikumisvõimetu. Uh ja see mingi Kotka tõus kus isegi jala üles minnes pead käsi ja jalgu maasse kaevama, et alla ei libiseks. No aga ratas tuli ka üles tassida.

Prügimäe ümbruse iga aastane vaatamisväärsus oli loomulikult kilekotimäng, kus tuhanded kilekotid võsavahel vedelesid ja tuule käes hõljusid. Lõpu poole kosusin, maailm muutus taas värviliseks ja isegi lõpu paarikilomeetrine lõik oli esimest korda raja jooksul taganttuules. Neljas kord sai Jõelähtme Rattamaraton läbitud. Kokku 77 km. Kuramused olid rada pikemaks teinud!!!! :)

Tom ja Hannes tuiasid juba finišis, riided vahetatud ja supikausid käes.

Tulemused:

Toomas koht 37, aeg 05.03.13

Hannes koht 51, aeg 05.16.58

Kalev koht 73 , aeg 05.48.40

Roomet katkestas

Pablo (Margus) sõitis matkasõitu 30 km ja sai tubli 15 koha. Aeg 01.37.21. Vot on mees ja purakas tema sees… tahab välja tulla…

Kuna värskelt sai tudeeritud rattasõidutehnika teooriat siis kodus lõin lahti Rannamaa konspekti millest sain selgust, et põlve valud võisid olla põhjustatud sadula valest asendist. No muidugi eelmise hooaja lõpul mässasin nende sadulate vahetustega aga millise kannatuse see võis tuua ei osanud oodata... Nüüd aga mõõdulint välja ja regullima ratast…

Trepist saan juba üles ja alla ka…

Kalev

Fotod näpatud netist ja autoriks Meelis Luiks