Kõrbekuum Elva kümnes rattamaraton 70 km 24.07.10

Vot oli see alles sõit. Tom kes jahtis esiviiekümnesse kuulumist sai 40 hulka, seda peaaegu ühte kätt kaelas kandes. Ja Hannesel jäi esisajast paar kohta puudu. No ma juba eelmisel korral ütlesin, et see mees veel üllatab edasi… Elva sõidul ei olnud juttu enam Hannese konkureerimisest Roometiga siin võeti letti juba Terasmees Ints isiklikult..

Aga kus oli Malta Tamps? Mees kes nagu te mäletate lubas kõigil kaelad pikaks venitada, tuka silme ette kammida ja särgi püksi tõmmata. Malta Tampsi, kollase Kia särgiga, ei olnud kuskil, isegi mitte rajakõrval põõsastest piilumas kuidas mehed rajal lammutasid. Nii vinged vennad on meil, et endalgi ajab hirmu nahka..

Toomas :
Mis Kalevipoja sõidul jäi tegemata sai nüüd korralikult tasa tehtud. Kuigi kripeldama jäi ikkagi, mis siis kui käsi oleks 100% korras olnud. Elva etapp on täpselt minu jala järgi , saab vajutada....kõvasti.
Stardist sai korralikult minema, kuid siis tõmbasid esiotsa mehed tempo maha ja tagant hakkas ilgelt mehi peale pressima. Krossirajale keerates õnneks kruviti tempo jälle üles, ning rivi venis pikakas. Läks raskeks, vaatasin mis mehed on ümberringi - Nõlvik, Molev, Olle, Kirsipuu, Kriit, Selder jne.. Oli tekkinud mingi 30-40 meheline grupp, sõita oli veel 50 kiltsa. Mingi hetk sattusime metsavahe singlile ja nii see grupp lagunes, tugevamad läksid oma teed. Meil tekkis mingi 10-ne punt , mille mootoriks oli Karla, kes juhendas mehi. Enamus vendi viilis nii et pidime Karla ja Krusemanniga ees tõmbama. Minek oli hea, käsi andis küll tunda singlitel ja laskumistel, kuid väga hull ei olnud. Lõpus hakkasid mehed väsima , saime neljakesi eest ära. Endalgi hakkasid krambid kummitama. Aga oh imet lõpu eel järve äärde jõudes karjuti et Kirsipuu ja Kriit on ees kulgemas. Tõmbasime täiega lõpuni ja saime neist ka mööda. Ei no Kirsipuule ja Kriidile särk püksi panna , see on ikka kõva sõna :) . Neil oli ikka väga sitt päev, aga vahet pole, jutuks ju hea küll!
Enda sõiduga võib rahule jääda. Teistel läks ka väga hästi ! Tundub et järgmine hooaeg saaks tugeva tiimi moodustada. Eks näis kuidas siis Rakkes läheb, eelmine aasta sain seal normaalse „haamri“.

Indrek:
Pole eriti midagi öelda ,alguses oli enesetunne hea ,aga mida lõpupoole seda sitemaks asi kiskus. Poolepeal veel oli jõudu ja tahtmist küll, olime mingi hetk Hannesega koos ,tegime kiirema spurdi ja siis lihtsalt midagi juhtus ,esmalt hakkas külm ja jõudu polnud, hiljem lisandusid krambid ,loksusin kuidagi viimasesse joogipunkti ,sealt panin lähmaka soola ,krampidest sain selleks hetkeks lahti ,aga sõit oli rikutud. Ega jõudu ka eriti polnud ,lihtsalt ei olnud minu päev aga noh mis seal ikka viriseda koht 151 pole paha ,loodame ,et järgmine võistlus on vähe parema ilmaga, mis kõigile sobib.

Hannes:
Panin täiega algusest lõpuni, seljad tulid ainult vastu. Rada sai nii kiirelt otsa, muidu oleks Tom-ile ka järgi jõudnud. Püta jalad olid. Rakkes siis teen vahe tasa …

Roomet :
Elvasse starti minnes oli minul üheks peamiseks kriteeriumiks see, et sooja peaks olema alla 30 kraadi. Kalevipoja maratonist on lihtsalt siiani veel kurvad mälestused.... No jah, stardis seda-korda ka veidi jahedam oli, aga seda lõbu kauaks ei jätkunud. Igal juhul mõjus mulle liigne kuumus, magamata öö ja võistlusele eelnenud kahe nädalane surfilaager taaskord fataalselt. Võistluse esimesed kilomeetrid veeresin vaevu hingeldades peagrupi tuules, siledal maal tundsin ennast enam-vähem normaalselt aga nii kui mõni tõusunukk tuli, oli selline tunne nagu sõidaks vastassuunas. Niimoodi teadvuse ja teadvusetuse piiril joogipunktist joogipunkti kulgedes möödus enamik distantsist. Vahelduseks lõi vahetevahel eredamaid hetki muidugi ka sisse, ehk siis sõber krampen käis külas. Kokkuvõttes, mingi hetk ja üsna äkki oligi finiš ja 160 koht. seejärel 10 minutit varjulises kohas taastumist, mõned õlled ja elämä on laiffi. Tervitused Valgerannast.

Kalev:
Alguses olin väga ebakindel. Kartsin kukkumisi. Ja ei olnud nagu MTB vormi. See on sellest et polnud tükk aega maastikuvokil tõsist rada proovinud. Enesekindlusest ja teravusest jäi puudu. Lausa kartsin ka pundis sõita, kukkumiste pärast. Kurvides lahtise kruusaga tundsin esiratta libisemist (ehk liiga täis kumm?) Ja algust võtsin rahulikult. Mingil kruusakal kui norm punti olin end sättinud tuli põrumisel kett maha. Kerge paanika tekkis sest jälle ju kohe teepervel ja pundist maas. Ja juba teisel sõidul kett tuli maha … Misvärk? Õnneks järgmise pundiga sain minema. Vihma oli tulnud öösel aga see oli hea, rada ei tolmanud. Suuri mülkaid ka ei olnud tekkinud. Eelmisel aastal oli rada oluliselt vedelam. Loomulikult õnnestus aga kuskil metsavahel mudas külg maha panna, sest furius libises alt ära. Aga jälle õnnelikult. Küünarnukk sai kraapsu. Ja käikar hakkas streikima ja tegi ka seda terve ülejäänud teekonna, ei tahtnud kohe eest suurele hammakale vahetada. Ülekuumenduse peletuseks lasin ergutajatel vett pähe lasta. Neid aiavoolikuvendasid on rajaääres alati hea näha. Krampenit ei tekkinud. Lõpuni kulges kõik ladnalt. Hea sõit tuli. Afterparty toimus juba Viljandis folgil..

Tulemused:
Toomas, koht 38, aeg 2:20:18
Hannes, koht 104, aeg 2:30:01
Indrek, koht 151, aeg 2:35:05
Roomet, koht 160, aeg 2:36:06
Kalev, koht 210, aeg 2:41:00
Margus ja Guits viilisid

Fotod ikka Proshopi lõpmatutest headest varudest

Kalevipoja maraton 04.07.10, 70 km puhast tallamisrõõmu !

Tom valmistus Kuremaa Kalevipoja maratoniks hoolega. Juba nädal aega varem oli võtnud puhkuse ja kõik rattad ja pere kaasa ja läks Jõgevamaale vormi tippu lihvima. Sõitis isegi raja läbi. Läksin laupäeva õhtul Toomase maakohas asuvasse treeninglaagrisse järgi, et ammutada ka törts jõudu Kalevipoja higist läbiimbunud pinnasest.

Ilmad sattusid väga kuumad ja soojad. Pühapäeva hommikul juba päike kõrvetas. Ülejäänud kaalikad tulid pühapäeva hommikul Kuremaale. Meie kerisime Tom-iga juba soojenduseks maakohast stardipaika. Hannese särav nägu paistis kaugele ära, number oli kaks kohta parem kui Roometil. Naerupall aga karistati mõne aja pärast ära. Nimelt võsavahel asjaajamise käigus sai herilastelt paar tugevat vopsu. Nina oli peas kui kartul ja üks silm kinni.

Stardis oli tugev tõmbamine, kiiresti liiguti kruusakatele ja algas meeletu uhamine. Tolmupilv ümbritses rattureid nii, et vaevu midagi nägi. Oli lahtise kruusaga lõike. Mõtlesin, et nüüd läheb kukkumisteks … Läkski! 4 kilomeetri paiku pandi minu ees korralik bambus. Sain vaevu pidama ja jala maha. Seljataga käis meeletu pidurdamiste ragin, mõtlesin, et nüüd sõidavad üle.. aga vedas seekord. Olukorra lahenedes uuesti ratta selga hüpates märkasin, et kett oli maas. No mida siis nüüd.. Tee ääres üritasin ketti peale lükata, oli kinni kiilunud ja ei saanud hakkama. Pundid uhasid järjest mööda ja mööda … Lõpuks sain minema, olin kaotanud päris palju aega ja tuli hakata kõvasti tööd tegema, et järgi jõuda. Kruusakat oli palju, siis laskumine kurikuulsasse karjääri, jälle kruusakat ja lõpuks metsasinglite peale. See lõik oli uus ja huvitav. Tuli läbida ka 2 korda veetakistust.

Mingil heinamaa rööpa teel kui hullu svingaaliga ratturite pundist möödusin panin ka ise bambuse maha. Ratas lihtsalt läks alt ära. Aga kohe rattaselga ja edasi, kõik jäi terveks, isegi tagant tulijad ei jõudnud minuni. Mingil järjekordsel kruusakal jõudsin ühele pundile järgi kus nägin ka Guitsi. Nõks aega sõitsime koos, siis aga kadus ta ära. Mõne aja pärast nägin järjekordses pundis Intsu sõpra Allanit. Kütsime jälle koos päris pikalt, viimane silmside oli Kuremaa suusaradade lõpus TP-s. Rompsi aga trehvasin siis kui alustasin suusaradade ringi, tema juba tuli ringilt:).
Esimese turbalõigu lõpus nägin Toomast, ratast käekõrval lükates ja külge kinni hoidmas. Hiljem tuli välja, et oli korraliku paugu pannud. Nii korraliku, et käsi kaenlas ja lebo on diivani peal 3 nädalaks Tour de France vaadates kindlustatud.

/Toomas pajatab: Minek oli hea ja kerge. Tekkis mingi 10-ne grupp, kõik tegid kruusal tööd, venitamist ei olnud. Mingi hetk sattus ette Sigvard Kukk..... küll see hakkas tempot tegema, vaevu suutsime tuules olla. Grupp vähenes 5 vennale, ja seda tänu Karla tõmbamisele ees. Sõitsime sel hetkel 50-da koha piirimail, ning eest aina mehed langesid. Hea sõit sai otsa 41 kilomeetril, kui keerasime otsa esimesele raba lõigule. Põrutasin ühest sügavast august läbi ja kõik oli nagu ok, kui mingi hetk hakkas esiratas vibama ja aegluubis vajus ratas alt ära. Vasak õlg võttis kogu löögi enda kanda. Kähku püsti ning üritasin vahuga kummi täita kuid asjatult .Õlg oli tuimavõitu kuid üritasin TP –sse vändata kuid ei õnnestunud eriti. TP –s olid fixsuse vennad kiirabi vastu kutsunud. Sealt edasi juba Jõgeva haiglasse, kus tehti õlast pilt. Tulemus – õla ja rangluu vaheliste liigeste või kõõluste rebend. Järgmised 3 nädalat käsi kaelas ja edasi füsioteraapia, et käsi liikuma saada jälle. Sitt lugu, hea sõit läks nihu, aga õnneks järgmine etapp 3 nädala pärast. Eks näis... /

Salakaval auk oli seal esimese turbalõigu alguses. Mitmed ratturid olid selles paigas kumme vahetamas, kes samasse auku olid põrutanud. Need mind hoiatasidki , oleksin ise ka sõitnud sisse.
Pärast teist vedrutavat, künklikku , parmude ja sääskedega palistatud totaalselt imevat 3 km turbalõiku Laiusele jõudes tundsin ka nõks väsimust. Käed muutusid raputamisest tuimaks ja kann oli valus. Kui sellel lõigul oleks seisma jäänud oleksid putukad küll nahka pistnud…
Nüüd aga algasid alles mäkketõusud, 3 korda laiuse Voorele üles ja alla. Kõige raskemal lõigul võeti ka mäkketõusu aega. All vahetasin käigu grannile ja vaikselt kerisin üles. Voorelt alla laskudes sain hilisemat polari logi vaadates max kiiruseks 70 km/h. Pärast seda laskumist olin ennast jälle kogunud ja asusin rünnakutele, kuni finišini välja. Vahepeale jäi veel megalt raputavat metsasinglit, nii, et käed surid ja ei kuuletunud enam käiku vahetama.
Finishis patseeris ringi üks X-spordi riietuses rõõmupallist Päike. Herilase torgete paistetus oli alanenud. Aga arvake ära miks nii õnnelik….? Nimesid ei hakka jälle nimetama..:)

Guido kommentaar: Meenub meeletu kuumus ,tolm, päike ja selja tagant hiiliv Kalev kes poolel distantsil mu kinni püüdis ,oli see vast üllatus , hetkeks mõtlesin oli ikka kiire algus, siis aga Kalev näitas oma kiirust, proovisin küll sabas rippuda kuid ei suutnud .Varsti aga tuli mõnus turbane lõik mis kõik minu mahlad endale imes ja siis korralikult krambihaamriga lajatas. Hea koht oli valitud parmudele ja sääskedele söögiks ,lõpuks veeresin üle kolme mäe ikka kuidagi finisisse ja tulemus oli selle aasta parim.
 Tulemused:
Indrek, koht 106, aeg 2:54:17
Hannes, koht 137, aeg 2:59:49
Roomet, koht 143, aeg 3:01:07
Kalev, koht 273, aeg 3:18:31
Guido, koht 354, aeg 3:29:30
Toomas katkestas bambuse paneku tõttu
Margust pole olnud üldsegi rajale tulnud?
Tublid vennad meil kõik, kolm matsi 150 sees, Ints peaaegu juba esisajas sees,  ja Hanneselt järjekordselt ülikõva sõit. Ma ei tea millega see vend järgmisena üllatab....
Malta Tamps, vaata, üks mees langes aga 3 on juba asemele tõusnud...


Laiuse mäkketõusu tulemused:
Indrek, koht 103, aeg 2:10.7
Hannes, koht 129, aeg 2:18.2
Kalev, koht 269, aeg 2:42.5
Roomet, koht 356, aeg 2:57.5
Guido, koht 539, aeg 3:29.9

Pildid jälle Proshopi heast pildivalikust selekteeritud

Kalev

Rõuge tuur 25.06. – 27.06.

Toomase meenutused:

Seekord Rõuge Tuuril osalesin soolona. Soo ja Ints pidid alguses paaris sõitma, kuid otsustasid siiski soolodena peale minna.
Jõudsime tunnike enne proloogi Intsuga kohale, Soo jõudis nats hiljem.

Reedel 25.06, kl 15.00, proloog 6,5km. Kujunes väga raskeks seekord, ilm oli palav ja niiske. Ühesõnaga esimese paari kildiga tõmbasin jalad kinni, ning panin veel paar maokat ka.
Koht ja aeg tulid siiski üllatavalt head (aeg 21:17 , koht 16 ) Polegi nii kiirelt kunagi proloogi sõitnud.
Reede õhtul oli siis esimene pikem etapp 42 kiltsa.
Startisin grupi tagaotsast. Võtsin vaikselt sest rasked II ja III etapp veel järgmistel päevadel ootamas. Ints ja Hannes siiski minuga punti ei ühinenud. Tiksusin viieses grupis etapi lõpuni.
Raja lõpuosa oli väga tehniline, ning seal esines ärevaid momente. Üleeelmisel aastal lendasin seal kallasrajalt järve , hea et Ints mind välja tõmbas, muidu olekski jäänud sinna.

I etapi lõpetasin tagasihoidlikult 23-da. Kokkuvõttes siis 21-ne.
Õhtal kõvad söögid ja õlled, maru palav oli......
Järgmiste päevade II ja III etapiks sai tiim täiendust. Kalev asus meie taustajõuks.
Laupäeval II etapp 63km ja 1200 tõusumeetrit. Ootamas oli raske etapp. Alati on teine päev olnud minu jaoks raske, aga seekord tuli sõit kuidagi kergelt. Mõnus etapp oli, võsas müttamist oli palju, vahest sai ka pävavalguse kätte. Koht 14-s ning aeg 3:25 , kokkuvõttes 18-s. Finisis ootas Kalev külmade õlledega, tipp-topp värk.
Ints hakkas ka lõpuks käima saama, kaotust vaid 6 mintsa. Hannesel oli raske päev, kaotust oli juba rohkem.
Õhtul tavalised taastumisprotseduurid..... ja jalgpalli vaatamine

III etapp siis kõige pikem 75km. kuid tõusumeetreid 800-900. Sõidu käigus külastasime ka Lätimaad.
Oli jällegi mõnus andmine, sain punti minu ees startinud Tarmo Rei ja Rainer Kuhi-ga. Ja nii me lõpuni tulime võttes eestpoolt mõned skalbid ka.
Kruusal oli meil päris hea minek. Koht etapil tuli 11-s ning aeg 3:12. Hea treeningu sai enne Kalevipoja maratoni.
Hea treeningu sai enne Kalevipoja maratoni.
Mõnus üritus, järgmine aasta jälle.

Tulemused 3 päeva kokkuvõttes:
Toomas: 13-s koguajaga 9 tundi ja 2 mintsa peale.
Ints : 22-s ajaga 9 tundi ja 22 mintsa
Hannes : 33-s ajaga 9 tundi ja 49 mintsa
Guits: 57-s ajaga 11 tundi ja 23 mintsa

Guido meenutused:
Minu jaoks algas RT väikse viivitusega ,sest sain Tallinnast minema liiga hilja seega jäi proloog sõitmata ja I päeva. II -distantsile hilinesin ca 13 minti ,kuid see ei seganud uhamist- mingi hetk hakkasid seljad vastu tulema ja nii see finish tuligi.Teine päev oli aga tõeline katsumus 1100 m tõusu lõputud singlid ja mudamülkad tegid korraliku töö, mees väsis ära.Kolmas päev juhtus aga ime ,sõit Läti vabariiki läks kui lennates , meeldiv

mälestus oli see kui 2-lätlast mu kinni püüdsid ja korda mööda tahtsid eest ära sõita ,kuid kahjuks ei õnnestunud proovisid kolm korda ja loobusid.Hea üritus ,100 % järgmine aasta kohal ja kindlasti õigeks ajaks!

Kalevi lühikommentaar: Reede õhtul sõitsin Rõugesse omadele kaasa elama. Loomulikult ratas kaasas. Laupäeval ja pühapäeval sõitsin Rõuge mail rattaga paralleelselt võistlusega ringi, vedasin Toomasele jooki ja jälgisin võistlejate ponnistusi. Väga ilus on sealne maastik. Haanja, Plaani, Viitina jt. kenad kohad. Rattamatkaks ideaalne . Meie mehed kes poristena võsavahel hingetuks ponnistasid ei saanud vist seda ilu pooltki tundma :). Pühapäeval tegin otsa ka Lätti, vaatasin kuidas võistlejad ränka Drusku Pilkansi tõusu võtsid. Finišis hoolitsesin selle eest, et poistel külmad õlled oleks kohe võtta. Kahe päeva peale rahulikult kruiisides tuli u. 110 km.

Cesise skalbiralli 38 km 20.06.10.

Aga Otepää sõidust oli meile veel vähe. Kuna juba lõunaosariikides olime ja oli kuulda, et Lätis, Cesises toimub pühapäeval SEB rattamaratonisarja 3 osavõistlus ja koguni Läti meistrivõistlused MTB-s, siis oli plaan kindel , et tuleb teha sellel aastal ka üks välisvõistlus. Vapratest lätti minejatest olid siis sellised vinged vändavennad nagu Tom, Hannes, Allan ja Kalev. Lätis aga pull lugu, et enamus rahvast sõidab lühikest distantsi, ehk 38 km. Profid ainult pikal. Nii meiegi regasime ennast 38 km peale sest pärast Otepää kiiruskatset, ei olnud kellelgi veel tahtmist Saramotinsiga rinda pista, sest teadjad rääkisid, et tal Cavendishi lahtivedamisest ikka jalg päris terav praegu..

Sättisime ennast rivi lõppu. 11 nes stardikoridor oli. 1500 osavõtjat (!!!!) lühikesel maal. Pikk ratturite rivi lookles ussina pikki teed. Esimesi minu silm ei seletanud. Stardipauku vist ei kuulnud. Tükk aega tuli oodata kui liikuma sai. Ja siis alles algas pihta skalpide võtmine. Hea pilt oli kuidas 3 X-spordi oranziz venda üksteise järel ratturite vahelt läbi pressisid. Enamus möödumisi sai tehtud tee veerelt. Hiljem Tom ja Hannes läksid eest minema. Vaatasin, et minu pulss läheb liiga kõrgeks ja hoidsin tagasi. Sõitsin väga palju distantsist Allaniga koos. Vahepeal mingite hoovustega sai ta eest minema, kuna kitsamal metsarajal jäid

 mingid vennad takistuseks ette. Oli päris raske teda jälle kinni püüda. Palju oli kruusakat. Vähemalt ühe raskema ohtliku olukorra tekitasin kui hakkasin kahe ratturi vahelt läbi pressima ja lenksud läksid kokku. Õnneks kuidagi sain pidama ja jala maha panna, muidu oleks olnud lennuk.. Lätlastel ei juhtunud ka midagi. Laskumistel tundsin ennast kui ülikõva MTB vend. Kõigist mööda. Kui muidu olen rahuliku laskumisega ja ettevaatlik siis sealsed vennad ei osanud üldse alla tulla :). Ja skalpe muudkui kukkus.. Üks väga pikk mudane ja järsk tõus kus pidi jalastuma, seal sain Allanile jälle järgi. Ja samast tõusust laskudes all

 kurvis panin peaaegu võssa. Üks lätakas midagi pomises seal greisist, olin temast just laskumisel möödunud :). Lõpus 3 km läks rada pidevalt tõusvas joones. Viimane km algas lõputõus, mis oma kaldenurgalt võrreldav Viljandi Kõrgemäe omaga. Seal tundsin ennast lausa „mägedekuningana“ :) ja kütsin jälle kõigist mööda. Nii see kift kiire kihutamine jälle Läti pinnal otsa sai. Minul siis võetud u. 1100 skalpi, Hannesel ja Toomasel üle sajakonna rohkem :). Sellist rahvast mööda uhamist ei ole ma varem kogenud.. ja Tom-ile ma pole varem nii vähe kaotanud.. Ta nagunii võttis rahulikult ka..trenni eest...
Tulemused:

241 Toomas  1:36:01
274 Hannes   1:37:24
410 Kalev     1:42:01
441 Allan      1:43:04


Kalev

Pildid mõned oma telefonist ja teised lätakate juurest netist sahkerdatud