Aga kus oli Malta Tamps? Mees kes nagu te mäletate lubas kõigil kaelad pikaks venitada, tuka silme ette kammida ja särgi püksi tõmmata. Malta Tampsi, kollase Kia särgiga, ei olnud kuskil, isegi mitte rajakõrval põõsastest piilumas kuidas mehed rajal lammutasid. Nii vinged vennad on meil, et endalgi ajab hirmu nahka..
Toomas :
Mis Kalevipoja sõidul jäi tegemata sai nüüd korralikult tasa tehtud. Kuigi kripeldama jäi ikkagi, mis siis kui käsi oleks 100% korras olnud. Elva etapp on täpselt minu jala järgi , saab vajutada....kõvasti.
Stardist sai korralikult minema, kuid siis tõmbasid esiotsa mehed tempo maha ja tagant hakkas ilgelt mehi peale pressima. Krossirajale keerates õnneks kruviti tempo jälle üles, ning rivi venis pikakas. Läks raskeks, vaatasin mis mehed on ümberringi - Nõlvik, Molev, Olle, Kirsipuu, Kriit, Selder jne.. Oli tekkinud mingi 30-40 meheline grupp, sõita oli veel 50 kiltsa. Mingi hetk sattusime metsavahe singlile ja nii see grupp lagunes, tugevamad läksid oma teed. Meil tekkis mingi 10-ne punt , mille mootoriks oli Karla, kes juhendas mehi. Enamus vendi viilis nii et pidime Karla ja Krusemanniga ees tõmbama. Minek oli hea, käsi andis küll tunda singlitel ja laskumistel, kuid väga hull ei olnud. Lõpus hakkasid mehed väsima , saime neljakesi eest ära. Endalgi hakkasid krambid kummitama. Aga oh imet lõpu eel järve äärde jõudes karjuti et Kirsipuu ja Kriit on ees kulgemas. Tõmbasime täiega lõpuni ja saime neist ka mööda. Ei no Kirsipuule ja Kriidile särk püksi panna , see on ikka kõva sõna :) . Neil oli ikka väga sitt päev, aga vahet pole, jutuks ju hea küll!
Enda sõiduga võib rahule jääda. Teistel läks ka väga hästi ! Tundub et järgmine hooaeg saaks tugeva tiimi moodustada. Eks näis kuidas siis Rakkes läheb, eelmine aasta sain seal normaalse „haamri“.
Pole eriti midagi öelda ,alguses oli enesetunne hea ,aga mida lõpupoole seda sitemaks asi kiskus. Poolepeal veel oli jõudu ja tahtmist küll, olime mingi hetk Hannesega koos ,tegime kiirema spurdi ja siis lihtsalt midagi juhtus ,esmalt hakkas külm ja jõudu polnud, hiljem lisandusid krambid ,loksusin kuidagi viimasesse joogipunkti ,sealt panin lähmaka soola ,krampidest sain selleks hetkeks lahti ,aga sõit oli rikutud. Ega jõudu ka eriti polnud ,lihtsalt ei olnud minu päev aga noh mis seal ikka viriseda koht 151 pole paha ,loodame ,et järgmine võistlus on vähe parema ilmaga, mis kõigile sobib.
Hannes:
Panin täiega algusest lõpuni, seljad tulid ainult vastu. Rada sai nii kiirelt otsa, muidu oleks Tom-ile ka järgi jõudnud. Püta jalad olid. Rakkes siis teen vahe tasa …
Elvasse starti minnes oli minul üheks peamiseks kriteeriumiks see, et sooja peaks olema alla 30 kraadi. Kalevipoja maratonist on lihtsalt siiani veel kurvad mälestused.... No jah, stardis seda-korda ka veidi jahedam oli, aga seda lõbu kauaks ei jätkunud. Igal juhul mõjus mulle liigne kuumus, magamata öö ja võistlusele eelnenud kahe nädalane surfilaager taaskord fataalselt. Võistluse esimesed kilomeetrid veeresin vaevu hingeldades peagrupi tuules, siledal maal tundsin ennast enam-vähem normaalselt aga nii kui mõni tõusunukk tuli, oli selline tunne nagu sõidaks vastassuunas. Niimoodi teadvuse ja teadvusetuse piiril joogipunktist joogipunkti kulgedes möödus enamik distantsist. Vahelduseks lõi vahetevahel eredamaid hetki muidugi ka sisse, ehk siis sõber krampen käis külas. Kokkuvõttes, mingi hetk ja üsna äkki oligi finiš ja 160 koht. seejärel 10 minutit varjulises kohas taastumist, mõned õlled ja elämä on laiffi. Tervitused Valgerannast.
Alguses olin väga ebakindel. Kartsin kukkumisi. Ja ei olnud nagu MTB vormi. See on sellest et polnud tükk aega maastikuvokil tõsist rada proovinud. Enesekindlusest ja teravusest jäi puudu. Lausa kartsin ka pundis sõita, kukkumiste pärast. Kurvides lahtise kruusaga tundsin esiratta libisemist (ehk liiga täis kumm?) Ja algust võtsin rahulikult. Mingil kruusakal kui norm punti olin end sättinud tuli põrumisel kett maha. Kerge paanika tekkis sest jälle ju kohe teepervel ja pundist maas. Ja juba teisel sõidul kett tuli maha … Misvärk? Õnneks järgmise pundiga sain minema. Vihma oli tulnud öösel aga see oli hea, rada ei tolmanud. Suuri mülkaid ka ei olnud tekkinud. Eelmisel aastal oli rada oluliselt vedelam. Loomulikult õnnestus aga kuskil metsavahel mudas külg maha panna, sest furius libises alt ära. Aga jälle õnnelikult. Küünarnukk sai kraapsu. Ja käikar hakkas streikima ja tegi ka seda terve ülejäänud teekonna, ei tahtnud kohe eest suurele hammakale vahetada. Ülekuumenduse peletuseks lasin ergutajatel vett pähe lasta. Neid aiavoolikuvendasid on rajaääres alati hea näha. Krampenit ei tekkinud. Lõpuni kulges kõik ladnalt. Hea sõit tuli. Afterparty toimus juba Viljandis folgil..
Tulemused:
Toomas, koht 38, aeg 2:20:18
Hannes, koht 104, aeg 2:30:01
Indrek, koht 151, aeg 2:35:05
Roomet, koht 160, aeg 2:36:06
Kalev, koht 210, aeg 2:41:00
Margus ja Guits viilisid
Fotod ikka Proshopi lõpmatutest headest varudest
1 kommentaar:
Kalev oskab mu mõtteid lugeda ja on minu eest mõne rea kirja pannud. Tegelikult täpselt seda ma tahtsingi öelda. Polegi midagi rohkemat lisada;))
Katsun siinjuures vaid paari reaga täiendada seda juttu.
Nagu kõik teavad siis plaanisin Õlleka nädalal nädalase pausi teha. Seda ma siis ka tegin ja keskendusin rohkem õllekale;) Peale seda trenne tehes tundus jalg üsna kerge (nagu Pütal). Kui kuulsin mõndade meeste treeningmahtusid siis tahaksin küsida, et kas te peale trenni veel midagi jõuate teha? Asja tuleb ikka nautida mitte oksendamiseni teha.
Linnast panin minema juba reede õhta koos perega. Pidin mõned asjad Viljandisse viima ja jäime sinna siis ööseks. Hommiku jõudsin aegsasti stardipaika kus kõvemad kärbsed juba kohal olid. Ettevalmistus stardiks kulges rahulikult.
Kui olen rääkinud, et olen sõiduaeg hilise käimaminemisega siis otsustasin seekord veidi tugevama soojenduse teha ja juba alguses hooga minema panna. Roometit ei lasknud kordagi silimist ja kusagil peale rallirada läksin temast ka mööda. Seekord tuli üldse palju Fixuse mehi selg ees vasta. Ma ei tea kas asi on selles, et sain eelmisel aastal Kalevipojal õppetunni kuumusega, või sobib mulle lihtsalt kuumaga sõit aga viimased kuumaga sõidetud sõidud on päris hästi lõppenud.
Kusagil 35 km enne lõppu hakkas mulle Intsu selg silma. Kuna ma kohast teadlik polnud siis tundus see kahtlane. Mingil hetkel panin Intsust mööda aga hetk hiljem oli ta kõrval ja ütles, et "hakkame koos tööd tegema". Seda me ka loetud km`id tegime aga mingil hetkel tagasi vaadates oli seljataga tühjus. Panin siis üksi edasi kuni sain ühe selli kätte. Kusagi 20nd km enne lõppu purret ületades sain teda ka oma koha. See oli siis 114. Ma ei pea vast ütlema, et see tegi tuju üsna heaks. Selline asi andis ka uue hingamise. Liikusin selle lõpuga veel tublisti ettepoole. Kahjuks rikkusid ideaalse lõpu ära kaks keti mahatulekut viimasel 10nel km`il aga üldiselt võib päevaga väga rahule jääda.
Hannes
Postita kommentaar