Aga Otepää sõidust oli meile veel vähe. Kuna juba lõunaosariikides olime ja oli kuulda, et Lätis, Cesises toimub pühapäeval SEB rattamaratonisarja 3 osavõistlus ja koguni Läti meistrivõistlused MTB-s, siis oli plaan kindel , et tuleb teha sellel aastal ka üks välisvõistlus. Vapratest lätti minejatest olid siis sellised vinged vändavennad nagu Tom, Hannes, Allan ja Kalev. Lätis aga pull lugu, et enamus rahvast sõidab lühikest distantsi, ehk 38 km. Profid ainult pikal. Nii meiegi regasime ennast 38 km peale sest pärast Otepää kiiruskatset, ei olnud kellelgi veel tahtmist Saramotinsiga rinda pista, sest teadjad rääkisid, et tal Cavendishi lahtivedamisest ikka jalg päris terav praegu..
Sättisime ennast rivi lõppu. 11 nes stardikoridor oli. 1500 osavõtjat (!!!!) lühikesel maal. Pikk ratturite rivi lookles ussina pikki teed. Esimesi minu silm ei seletanud. Stardipauku vist ei kuulnud. Tükk aega tuli oodata kui liikuma sai. Ja siis alles algas pihta skalpide võtmine. Hea pilt oli kuidas 3 X-spordi oranziz venda üksteise järel ratturite vahelt läbi pressisid. Enamus möödumisi sai tehtud tee veerelt. Hiljem Tom ja Hannes läksid eest minema. Vaatasin, et minu pulss läheb liiga kõrgeks ja hoidsin tagasi. Sõitsin väga palju distantsist Allaniga koos. Vahepeal mingite hoovustega sai ta eest minema, kuna kitsamal metsarajal jäid
mingid vennad takistuseks ette. Oli päris raske teda jälle kinni püüda. Palju oli kruusakat. Vähemalt ühe raskema ohtliku olukorra tekitasin kui hakkasin kahe ratturi vahelt läbi pressima ja lenksud läksid kokku. Õnneks kuidagi sain pidama ja jala maha panna, muidu oleks olnud lennuk.. Lätlastel ei juhtunud ka midagi. Laskumistel tundsin ennast kui ülikõva MTB vend. Kõigist mööda. Kui muidu olen rahuliku laskumisega ja ettevaatlik siis sealsed vennad ei osanud üldse alla tulla :). Ja skalpe muudkui kukkus.. Üks väga pikk mudane ja järsk tõus kus pidi jalastuma, seal sain Allanile jälle järgi. Ja samast tõusust laskudes all
kurvis panin peaaegu võssa. Üks lätakas midagi pomises seal greisist, olin temast just laskumisel möödunud :). Lõpus 3 km läks rada pidevalt tõusvas joones. Viimane km algas lõputõus, mis oma kaldenurgalt võrreldav Viljandi Kõrgemäe omaga. Seal tundsin ennast lausa „mägedekuningana“ :) ja kütsin jälle kõigist mööda. Nii see kift kiire kihutamine jälle Läti pinnal otsa sai. Minul siis võetud u. 1100 skalpi, Hannesel ja Toomasel üle sajakonna rohkem :). Sellist rahvast mööda uhamist ei ole ma varem kogenud.. ja Tom-ile ma pole varem nii vähe kaotanud.. Ta nagunii võttis rahulikult ka..trenni eest...
Tulemused:
241 Toomas 1:36:01
274 Hannes 1:37:24
410 Kalev 1:42:01
441 Allan 1:43:04
Kalev
Pildid mõned oma telefonist ja teised lätakate juurest netist sahkerdatud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar