Tom valmistus Kuremaa Kalevipoja maratoniks hoolega. Juba nädal aega varem oli võtnud puhkuse ja kõik rattad ja pere kaasa ja läks Jõgevamaale vormi tippu lihvima. Sõitis isegi raja läbi. Läksin laupäeva õhtul Toomase maakohas asuvasse treeninglaagrisse järgi, et ammutada ka törts jõudu Kalevipoja higist läbiimbunud pinnasest.
Ilmad sattusid väga kuumad ja soojad. Pühapäeva hommikul juba päike kõrvetas. Ülejäänud kaalikad tulid pühapäeva hommikul Kuremaale. Meie kerisime Tom-iga juba soojenduseks maakohast stardipaika. Hannese särav nägu paistis kaugele ära, number oli kaks kohta parem kui Roometil. Naerupall aga karistati mõne aja pärast ära. Nimelt võsavahel asjaajamise käigus sai herilastelt paar tugevat vopsu. Nina oli peas kui kartul ja üks silm kinni.
Stardis oli tugev tõmbamine, kiiresti liiguti kruusakatele ja algas meeletu uhamine. Tolmupilv ümbritses rattureid nii, et vaevu midagi nägi. Oli lahtise kruusaga lõike. Mõtlesin, et nüüd läheb kukkumisteks … Läkski! 4 kilomeetri paiku pandi minu ees korralik bambus. Sain vaevu pidama ja jala maha. Seljataga käis meeletu pidurdamiste ragin, mõtlesin, et nüüd sõidavad üle.. aga vedas seekord. Olukorra lahenedes uuesti ratta selga hüpates märkasin, et kett oli maas. No mida siis nüüd.. Tee ääres üritasin ketti peale lükata, oli kinni kiilunud ja ei saanud hakkama. Pundid uhasid järjest mööda ja mööda … Lõpuks sain minema, olin kaotanud päris palju aega ja tuli hakata kõvasti tööd tegema, et järgi jõuda. Kruusakat oli palju, siis laskumine kurikuulsasse karjääri, jälle kruusakat ja lõpuks metsasinglite peale. See lõik oli uus ja huvitav. Tuli läbida ka 2 korda veetakistust.
Mingil heinamaa rööpa teel kui hullu svingaaliga ratturite pundist möödusin panin ka ise bambuse maha. Ratas lihtsalt läks alt ära. Aga kohe rattaselga ja edasi, kõik jäi terveks, isegi tagant tulijad ei jõudnud minuni. Mingil järjekordsel kruusakal jõudsin ühele pundile järgi kus nägin ka Guitsi. Nõks aega sõitsime koos, siis aga kadus ta ära. Mõne aja pärast nägin järjekordses pundis Intsu sõpra Allanit. Kütsime jälle koos päris pikalt, viimane silmside oli Kuremaa suusaradade lõpus TP-s. Rompsi aga trehvasin siis kui alustasin suusaradade ringi, tema juba tuli ringilt:).
Esimese turbalõigu lõpus nägin Toomast, ratast käekõrval lükates ja külge kinni hoidmas. Hiljem tuli välja, et oli korraliku paugu pannud. Nii korraliku, et käsi kaenlas ja lebo on diivani peal 3 nädalaks Tour de France vaadates kindlustatud.
/Toomas pajatab:
Minek oli hea ja kerge. Tekkis mingi 10-ne grupp, kõik tegid kruusal tööd, venitamist ei olnud. Mingi hetk sattus ette Sigvard Kukk..... küll see hakkas tempot tegema, vaevu suutsime tuules olla. Grupp vähenes 5 vennale, ja seda tänu Karla tõmbamisele ees. Sõitsime sel hetkel 50-da koha piirimail, ning eest aina mehed langesid. Hea sõit sai otsa 41 kilomeetril, kui keerasime otsa esimesele raba lõigule. Põrutasin ühest sügavast august läbi ja kõik oli nagu ok, kui mingi hetk hakkas esiratas vibama ja aegluubis vajus ratas alt ära. Vasak õlg võttis kogu löögi enda kanda. Kähku püsti ning üritasin vahuga kummi täita kuid asjatult .Õlg oli tuimavõitu kuid üritasin TP –sse vändata kuid ei õnnestunud eriti. TP –s olid fixsuse vennad kiirabi vastu kutsunud. Sealt edasi juba Jõgeva haiglasse, kus tehti õlast pilt. Tulemus – õla ja rangluu vaheliste liigeste või kõõluste rebend. Järgmised 3 nädalat käsi kaelas ja edasi füsioteraapia, et käsi liikuma saada jälle. Sitt lugu, hea sõit läks nihu, aga õnneks järgmine etapp 3 nädala pärast. Eks näis... /
Salakaval auk oli seal esimese turbalõigu alguses. Mitmed ratturid olid selles paigas kumme vahetamas, kes samasse auku olid põrutanud. Need mind hoiatasidki , oleksin ise ka sõitnud sisse.
Pärast teist vedrutavat, künklikku , parmude ja sääskedega palistatud totaalselt imevat 3 km turbalõiku Laiusele jõudes tundsin ka nõks väsimust. Käed muutusid raputamisest tuimaks ja kann oli valus. Kui sellel lõigul oleks seisma jäänud oleksid putukad küll nahka pistnud…
Nüüd aga algasid alles mäkketõusud, 3 korda laiuse Voorele üles ja alla. Kõige raskemal lõigul võeti ka mäkketõusu aega. All vahetasin käigu grannile ja vaikselt kerisin üles. Voorelt alla laskudes sain hilisemat polari logi vaadates max kiiruseks 70 km/h. Pärast seda laskumist olin ennast jälle kogunud ja asusin rünnakutele, kuni finišini välja. Vahepeale jäi veel megalt raputavat metsasinglit, nii, et käed surid ja ei kuuletunud enam käiku vahetama.
Finishis patseeris ringi üks X-spordi riietuses rõõmupallist Päike. Herilase torgete paistetus oli alanenud. Aga arvake ära miks nii õnnelik….? Nimesid ei hakka jälle nimetama..:)
Guido kommentaar: Meenub meeletu kuumus ,tolm, päike ja selja tagant hiiliv Kalev kes poolel distantsil mu kinni püüdis ,oli see vast üllatus , hetkeks mõtlesin oli ikka kiire algus, siis aga Kalev näitas oma kiirust, proovisin küll sabas rippuda kuid ei suutnud .Varsti aga tuli mõnus turbane lõik mis kõik minu mahlad endale imes ja siis korralikult krambihaamriga lajatas. Hea koht oli valitud parmudele ja sääskedele söögiks ,lõpuks veeresin üle kolme mäe ikka kuidagi finisisse ja tulemus oli selle aasta parim.
Tulemused:
Indrek, koht 106, aeg 2:54:17
Hannes, koht 137, aeg 2:59:49
Roomet, koht 143, aeg 3:01:07
Kalev, koht 273, aeg 3:18:31
Guido, koht 354, aeg 3:29:30
Toomas katkestas bambuse paneku tõttu
Margust pole olnud üldsegi rajale tulnud?
Tublid vennad meil kõik, kolm matsi 150 sees, Ints peaaegu juba esisajas sees, ja Hanneselt järjekordselt ülikõva sõit. Ma ei tea millega see vend järgmisena üllatab....
Malta Tamps, vaata, üks mees langes aga 3 on juba asemele tõusnud...
Laiuse mäkketõusu tulemused:
Indrek, koht 103, aeg 2:10.7
Hannes, koht 129, aeg 2:18.2
Kalev, koht 269, aeg 2:42.5
Roomet, koht 356, aeg 2:57.5
Guido, koht 539, aeg 3:29.9
Pildid jälle Proshopi heast pildivalikust selekteeritud
Kalev
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar