Meenutades eelmise aasta Jõulumäe võistlust, kus tuli hooaja parim tulemus andis eesolevale võistlusele kõvasti motivatsiooni. Plaanid olid enne starti ikka suured.... Kuid ees on veel õnneks kaks etappi.
Seekord sõitsime Jõulumäele Extremi Kaidoga . Jõudsime kohale suht normaalsel ajal, riided selga ja kohe rajale, sõitsime läbi raja alguse ja lõppu osa. Kahjuks läks soojendus liiga pikaks ja kui stardialasse jõudsime olid paremad kohad juba hõivatud.
Start oli seekord üsna äkiline hoidsin ennast vasakule poole ja hakkasin kohe jõuliselt suruma, esimesel tõusul vajusin aga liiga äärde ja liiva sees ikaldusin, aga õnneks sain suht hästi minema. Ja siis läks alles vunkimine lahti.
Sõitsin raja algus osas Sulev Lippuga kes oli väidedavald 29'' Spessuga, no see ratas liigub ikka väga stabiilselt, ise sai ikka korralikult nendes aukudes lainetatud, kui vaatasin Sulevit siis tema ratas liikus kuidagi sujuvamalt. Mingi hetk kadus siiski Sulev mu eest minema , sõitsin päris pikkalt üksinda kui tagant püüdis kinnni kolmik kellega sai sõitetud kuni 1-ringi lõpuni. Staadionilt läbi sõites nägin, et Uunu oli ka jälitajate grupis.Tunne oli hea ja staadioni juures olevad singlid panin täiega aga ühes kurvis keerasin ennast kummuli, peale seda möödusid kohe Margus Hallik tugev rattaoriernteeruja ja VeloClubersi tiimi liige Peeter Kand. Sel momendil liikusin 120 kandis. See, et Uuno kuklasse hingas tegi olemise närviliseks. Ja ühes mülkas olingi taas külili, kurat see oli liig mis liig, nii lihtsa kohapela kukkuda.
Palju ei läindki kui Uuno tuli oma rongiga Ahti Leppik,Veiko Põder jt. proovisin sama tempo võtta ja mõtlesin endamisi, seda gruppi eest ei lase aga eks see mõtteks jäigi. Ühel hetkel tundsin ,et asi on jama, jalad olid kuidagi kanged ja hakkasid tekkima krambid, sealt alates oli minu sõit sõitetud. Lõpuni oli siis vist 15 km ,õnneks kõige hullemast päästis mind guraana ampull mis laskis mind ikkagi matka tempos lõpuni kulgeda, kahju oli vaatata kuidas erksad poisid mööda kimavad. Sain jälle korraliku õppetunni ja on mida meenutada. Kuna 100 % kõik ei õnnestunud siis 139 koht pole paha.
No sain enne Jõulumäe etappi uue bike kätte, amordiga ja puha...... ja jõudsin ka ühe proovisõidu teha.
Ei osanud enne sõitu arvata kuidas bike võistlusolukorras toimib (laiem lenks, amort, kõrgem passatka, teised ülekanded ja käiguvahetajad).
Stardis ristasin kohe sarved ühe Extreme-i vennaga, vedas et püsti jäime. Sellega kaotasin hea possa . Raja alguse kurvislisel ja liivasel osal üritasin ette-poole saada. Edasi oli üks kõva uhamine (viga oli et prille ette ei pannud, liiv silmades muutis pildi päris uduseks). Ning siis kordus sama tsenaarium mis eelmine aasta Jõulumäe sõidul – jäin kahekesi Vigurvändaga (Tarmo Mõttus). Sõitsime koos kuni esimese ringi lõpuni, siis kiirendasin suusastaadioni tõusudel eest ära, kuna tempo muutus liialt aeglaseks.
Edasi sõitsin 5 kiltsa üksi (läks kuidagi raskeks) kuni tagant püüdsid mind kinni üllatusmees Tõnno Palm, Kristian Neemela ja ohoo... Rivo Pajur. Haakisin neile sappa ja suutsin seal püsida kuni vaheajavõtu kohani, siis jäin maha ja lasin omas tempos edasi. Ja mingi hetk oli Vigurvänt ja Riivo Roose mul sabas, haakisin neile sappa ja nii me finisi poole põrutasime. Saime mõningad vennad ka kätte sealhulgas väsinud Pajuri, Are Metsa, Krusemanni ja Sarve. 5 kiltsa enne lõppu lendas Ivo Suur mööda, kuna tunne oli heaks läinud põrutasin järgi, viimastel tõusudel sain kätte ka Neemela ja Viljuse...., kuid siis viimasel laskumisel panin mõnusa maoka (amordiga vajab harjumist veel). Seekord jäin ise enam-vähem terveks, kuid ratta raam läks pooleks. Ebaõnn , esimene sõit ja raam pooleks. 5 aasta jooksul pole sellist laksu olnudki.
Sättisin ratta sõidukõlbulikuks ning veeresin üle finisijoone. Hea et finsis ligidal oli, selle jamaga kaotasin vaid 3 kohta. Koht siis 42.
Järgmine sõit 21.08. Tallinna Rattaralli
Kalev:
Stardis olin ikka äksi täis nagu alati, valmis kõigile ära vajutama. Kütsin mingi vana vedelema jäänud batooni ka sisse, et jõudu jätkuks lõpuni. Stardialas valisin seekord parempoolse ääre, kuna igal aastal olen vasakul pool alguses liiva sisse kinni jäänud. Tunne oli hea, puhanud, jalg oli super (elujalad :)). Stardis kohe täiega punn põhja. Kahjuks kujunes elujalgadega sõit lühikeseks, kõigest 0,8 km. Tagumine kumm katki. Ei aidanud ka vaht. Pikk lõhe mööda kummi äärt, mingi terava asjaga. Jõulumäel neid teravate otstega männioksi vedelemas lademetes. Lonkisin tagasi, pumpasin ja möllasin ning omaarust sain kummi pidama. Sain valmis 5 min enne matkasõidu starti, regasin kähku ümber ja numbrid, kiibid uuesti peale. Koos matkasõiduga siis kohe jälle uluma. Kuna olin päris viimane vend siis oli tempo rahulik, kuna lihtsalt sellel rajal ei olegi võimalik alguses mööda sõita. Eessõitjad on aeglasemad ja ei taha tekitada ohtlikke trügimisi.
Tulemused:
Tom Raamimurdja, koht 42, aeg 02:14:25
Jorma, koht 62, aeg 02:18:11
Uuno Nobejalg, koht 118, aeg 02:24:30
Guits, koht 139, aeg 02:28:12
Ints Terasmees, koht 203, aeg 02:34:28Malta Tamps, koht 363, aeg 02:49:23
Ints Terasmees kannatas rajal Sugari (või Sunseti) sündroomi all.
Pablo Escobar kadus rajal üldse ära, kas keegi on näinud?
Sõidu tegijaks võib nimetada järjekordeselt Guitsi, kes rajal pühkis isegi Hannesest mööda kui tuulispask ja viimasel oli tükk tegu, et alistada nii väledaks muutunud mees. Seekord läks nii aga kui kauaks??? Otepääl saame näha...
Pildid saime ikka nagu alati Tom-i käest, kes leidis need internetist täitsa avalikult tõmmata olevat.
1 kommentaar:
Arge täristage...Pablo oli rajal täitsa olemas ja lõpetas ka...kuigi võsavillemitega koos :) Novembriks saan jälle vormi ennast raudselt
Postita kommentaar