Jõulumäe etapiga sai siis Elioni sari siis ühele poole.
Üle pika aja sai kuival rajal sõita, ja isegi ratas jäi puhtaks.
Seekord olid siis meie tiimist kohal Ints, Tamps, Romps, Kalev ja mina.
Hr. Soo puudus mõjuvatel põhjustel.
Ilm oli küll kuiv kuid suhteliselt külm. Seega tuli sõita pikas vormis.
Timmisime rattad sõidukorda , tutvusime rajaga, tühjendasime paagid ning laadisime end dopingut täis.......ja siis sättisime end stardikoridoridesse.
Rada ise oli suht madala profiiliga – seega kiire.
Olen suht vilets startija, aga seekord pidasin stardikiirenduse vastu ja sain end tugevasse gruppi istutada. Grupp(10-15 venda) andis sellist pedaali et mul oli tegu sabas püsimisega. Aga õnneks hakkas kiirus staadionile tagasi jõudes vähenema. Mida aeg edasi seda paremaks tunne läks, ja meie grupp hakkas vähehaaval lagunema.
Teine ring oli teisest puust, seal eraldusid terad sõkaldest. Eks endal oli ka kartus sees, et millal ise ära vajun, sest alguses oli kõva andmine. Lõpuks oli meid gruppi jäänud 6 matsi, ning kilomeeter enne finisit otsustasin vehk
at teha, mis läks ka korda.
Seekord tuli siis jällegi hooaja parim koht ( 69-s). Peab vist järgmise hooaja plaanid uuesti üle vaatamaJ)
Teiste tulemused:
Tamps oli siis 175, Ints 213(hooaja parim), Roomet 221 ja Kalev 400(hooaja parim)
Nii et kolmel meist tuli Jõulumäel hooaja parim tulemus.
Kohad hooaja kokkuvõttes.
Tom - 110 (eelmisel aastal olin197-s )
Tambet - 188
Roomet - 194
Indrek - 271
Hannes- 409
Kalev- 604
Ja meeskondlikult olime 26 –dad (kokku võistkondi 118)
Eelmisel aastal olime 31
Oleme edusamme teinud!
Uuel hooajal 20 hulka!
Järgmine võistlus siis Tartu Rattamaratonil!
Tom.
9 kommentaari:
comments on vist, et no comments? kas kiiver on selline sõitmise või kukkumise tagajärjel? hullud... K.
No vaatame mis vastuse küsitluse tulemused annavad (vaata blogi esilehe paremat ülemist serva)! :)))
Minul Jõulumäe võistlus hästi ei läinud. Olen oma esimese tõsise rattahooaja lõpus ennast üsna üle pingutanud ja seega on viimased stardid nõrgaks jäänud. Nii ka seekord. Kohe algusest peale oli kuidagi raske olla ja nii tuligi u. 15 km hoog maha võtta, et üldse võitsluse lõpuni vastu pidada. Seega enamus võistlusest sõitsin nn "tunnelis" ja ainuke mõte oli, et kuidagi lõpuni vastu pidada. Eks mul tule siit omad järeldused teha ja järgmine hooaeg varakult treenima hakata. Muuseas alustasin ju seda hooaega ka alles 14 aprillil. Sinnamaani olin treeninud mõttega, et tegelen see hooaeg jooksumaratonidega ja XDreamidega :).
Seda on aga igati rõõm kuulda, et meie teamil eelmise aastaga võrreldes paremini on läinud! Tublid oleme!
Jõulumäe sõidu võib kokku võtta ühe sõnaga - TURBOSNACK. Kellel oli turbosnäksi taskus ja seda mõistlikult kasutas see oli tegija, kellel ei olnud , see ketras teiste sabas...
Minul läks aga natuke nihu , nagu viimasel ajal ikka välja kukub.
Lugu sai siis alguse päevi varem enne Jõulumäe rallit kui Ain eraldas mulle turbosnäkki ja ütles, et mine ja lenda, too kastanid lõpuks tulest välja!
Nii oli siis eesmärk jälle seatud, poodiumi koht, ei vähemat. Suur ja raske koorem oli õlul kanda , kokku ei suudagi lugeda neid unetuid öid.
Jõudis kätte 13 september, võistluspäev. Panin turbosnäki hoolikalt ja hellalt taskusse ning rajale.
Algus oli kiire ja loomulikult läks rabelemiseks. Panin kõigist mööda ja kui mööda ei saanud siis sõitsin üle, mis siis, et ka naised ja lapsed olid, karjusin kogu aeg - rada,rada, tra kaduge eest, mees sõidab! Mõnele andsin võmmu kuklasse ja paljud koperdajad sõimasin ropult läbi. kahju , et matkasõitjaid ei näinud oleks rajal korra loomise tööd olnud kauemaks.
Kui oled ikka kõigist üle sõitnud siis lõpuks võtab väsimus oma ja jalg pehmenes teisel ringi tõusudel oluliselt. Vaatasin, et juba Jass jõuab järgi. Noh oli viimane aeg midagi ette võtta ja selleks oli salarelv taskus - turbosnäkk. Pugisin snäki sisse. Ei midagi. Jõin peale. Ikka ei midagi. Ja kus siis järsku lajatas 10 km enne lõppu. Oli laskumine. Tunne oli nagu Mattil suusahüppe tornist alla kihutades ja kohe lendu. Ja lendasin ja lendasin aga halvem pool oli, et maanduda ei osanud. Põmm, pea ees alla ja mülkasse. Tükk aega ei saanud pead mudast välja, sikutasin ja sikutasin. Ja rahvas sõitis järjest mööda..
Sinna see poodiumi koht läkski. Raudpolt! Nii see oli..
Pühapäeval Otepääl näeme raisk! Ja laupa õhtu Püssikas ka. Seal ma olen juba hirmus Lõvi...:)
Leidsin Õhtulehest kriitilise artikli X-Spordi rattatiimi kohta.
Lugege ja mõelge järgi.
Jagor: olete te jalgratturid või ei?
Osa X-Spordi jalgrattureist vaatas ilmselt kolmapäeval meie vutimeeste mängu Bosnias ja otsustas õppust võtta. Kui sõit lõppenuks esimese ringi järel, võrdunukski see Bosnia saunaga. Peatreener Ain Jagor pidas pressikonverentsil sisuliselt monoloogi – südamest.
"Kutsume rahvast sõitma selleks, et näidata – me oskame sõita. Paraku osa rattureid täna ei näidanud, et nad oskavad sõita. Mida pingelisemaks läheb asi, seda vähem nad suudavad seda taluda. Ma sügavalt soovitasin neil riietusruumis vaadata enne lahkumist peeglisse ja mõelda, kas nad on jalgratturid või mõned muud tegelased," põrutas Jagor, soovimata kedagi nimeliselt välja tuua.
"Olen selles suhtes vana kooli mees, et ma ei saa aru, kuidas ühel päeval oskad sõita, teisel päeval ei oska. Ühel päeval oskad kaugust hüpata, teisel mitte. Üks tegur on kindlasti see, et nad ei pea kunagi elus midagi ise otsustama. Neile öeldakse, mida tuleb teha. Ja kui tuleb otsustada, nad ei suuda. Paraku Eestis on viimasel ajal kogu põlvkond alates ülevalt kõrgelt, juhtivatest inimestest, kes ei otsusta s****gi."
Peatreener jätkas halastamatult: "Meil oli riietusruumis tõsine jutuajamine ja esmaspäeval tuleb tõsine jutuajamine nii mängijate kui ka teiste inimestega. Võib-olla pühapäeval, kui sõidame Otepääle, võtame kaasa hoopis mõned teised ratturid. Niisama turiste kaasa vedada pole mõtet. Lõpuks leidsin kuue hulgast paar meest, kes tahtsid sõita. Teised olid statistid. Sääraste numbrite juures pole vahet, kes kaasa tuleb. Praegu mina vastutan ja mina seda asja nii ei jäta!"
Jagori sõnul pole ta vastaste juures näinud niisugust ärakukkumist. "Üks päev oled super, teine päev null. On kaks võimalust: kas närvisüsteem ei pea vastu või sa rikud režiimi. Ma ei usu alkoholiprobleemi, aga ma ei tea, mis toimub," arutles juhendaja.
Lisa saate lugeda siit: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=295855&q=Kerde
Tervitades
Nemps
Rattasõit kuulub tehnikaspordi alla. Tulemused on alati head kui tehnika ei tõrgu. Viimasel ajal on kogu aeg mingi jama hooldusest tulnud rattaga. Küll käiguvahetaja streigib või on mingi sitem isend peale kruvitud, teiste juppide kadumisest ma parem ei räägigi, teinekord pidureid ei ole, õli pole ketile tibagi pandud ja on hammakate külge juba kinni roostetanud, jooksud näpuga lükates all ringi ei käi jne. Ükskord anti ratas kätte enne võistluseid ilma sadulata, ainult sadulapost oli püsti. No kamoon, kuidas need tulemused siis peavad tulema kui korralikku tehnikat tallamiseks ei ole.:)
Mehed rassivad läbi raskuste finishi poole palehigis ja ränka tööd tehes. Mõelge ise 60 km maastikul ima sadulata sõita!!!
Nemps, siin on sinu tõehetk...:)
Vaadates seda et hoolduses pole enne aasta tähtsamat võistlust ühtegi carbon Corratec-i, isegi Soo
alut pole näha, tundub et mehhaanika osakond on liigagi head tööd teinud!
Nemps
Nemps, arvad, et enne nii tähtsat sõitu julgeb keegi tehnikat sinu kätte usaldada?
Andke nüüd parem kõik mulle hüva nõu. Jõulumäel sai natuke külmetatud ja kohe viiruse uss jaol. Pole mitu head aastat enam sellist kõha-nohu hoogu kogenud. Pühapäeval vaja aga starti minna. Sellises olukorras aga nagu täna pole mõtet minna. Aega on 1,5 päeva. Olen sõõnud sibulat, meelitanud meega, teinud läbi coldrexi kuuri jms. imenippe. Eile proovisin nohu tabletti, see tegi aga nii uimaseks , et oleks peaegu autoga ühele tagant paugu pannud.
Et "lõvil" on nüüd saba sorgus...
Ootan samasugust imet nagu Kimi, kes tahab vormelis sellel aastal saada MM-tiitlit.
Minu sooviks aga ainult terveneda.
Postita kommentaar