Maraton ise õnnestus X-Spot teamil väga hästi. Oli näha, et kõik olid maratoniks usinasti valmistunud - kes ennast imeravimitega terveks turgutanud, kes tippvormi ajanud ja kes tunnelist välja saanud :). Kuna võistlejaid oli väga palju siis kaasvõitlejate tegemistest peale mõne üksiku repliigi ja finisiprotokollis olevate kohtade öelda ei oska. Aga eks nad kommenteerivad oma tegemisi ise.
Enda sõidust niipalju, et kuna mul on hooaja viimased võistlused vaid langevas joones läinud, siis otsustasin seekord väga rahulikult alustada. Kuna ma startisin üsna tagant (stardinumber üle tuhande) siis õnnestus see päris hästi, sest esimestel kilomeetritel oli raatureid ilmselgelt rohkem kui rajal ruumi. Nii saingi ennast rahulikult suhteliselt sopasel ja aegalsel rajal soojaks sõita. Peale 10 km, kui oli ennast enam-vähem soojaks sõitnud otsustasin tempot tõsta ja tasahilju
eespoolsõitjaid püüdma hakata. Samas õnnestus üsna pea ka üks terav elamus läbi elada. Nimelt üritas üks tuutu millegipärast just laskumisel, mis oli peale kurvi ka päris rööpasse sõidetud kõikidest teistest mööda pressida. No ja ei lõppe hästi sellised asjad. Nii ka sellel tüübil. Teiste õnnetuseks suutis ta muidugi nii kukkuda, et paar enda kõrval olnud ratturit kaasa haarata ja minu esiratta eest väga-väga lähedalt läbi lennata. Raginat ja karjumist oli kõvasti. Ei taha mõeldagi mis oleks siis juhtunud kui .... - Õnneks seekord vedas.Hannes õnnestus mul kätte saada 22-25 km ja Indrek nii 40 km-l. Mõlemast sain ka esialgu
ettepoole kuid kuskil 72 km hakkas mu jõud raugema ja saabus esimene raskem hetk mille tõttu seni üha tõusvas joones läinud sõidule tuli pidur peale tõmmata. Ma ei tea, kas jäin söömisega või joomisega hiljaks aga päris head minekut enam tagasi ei saanudki. Sellest andsid märku ka lõpukilomeetritel minust pidevalt mööduvate ratturite seljad. Eelviimasel kilomeetritel ka üks X-Spordi varustuses rattur, Indrek nimelt.Üldiselt jään mina sõiduga igati rahule sest finišseerusin ilma kukkumiste ja suuremate tehniliste probleemideta. Samuti ei õnnestunudki seekord ennast nö tunnelisse sõita ja jalgadesse krampe
saada. Samas, kui oleksin eespoolt startinud oleks tõenäoliselt ka päris jõukohane olnud esimese kahesaja keskele sõita. Aga lasta oleks, järgmine aasta on see võimalus ju olemas!Panen siia üles ka meie tulemused.
Tom, aeg 3.02.00, koht 100!!! - SUPER TULEMUS! Väga tubli oled!!!
Tambet, aeg 3:18.08, koht 294
Indrek, aeg 3:20.08, koht 331
Roomet, aeg 3:20.49, koht 347
Hannes, aeg 3:37.38, koht 631
Kalev, aeg 3:53.46, koht 942
Fotode autor: Ragnar Vutt.
5 kommentaari:
kes see kaval mees numbriga 370 sinu selja taga on ja mis lähenemiskatsega on tegu? :) K.
3000 võisteja seas leidub ju igasuguseid. Millegipärast on aga nii, et seekord jäin mina ühele sellisele ette :))))
R
Ärkasin siin nüüd TRM järgsest koomast üles,sain näpud klahve liigutama ja viskan paar rida memuaare kirja , mis siis, et nädalajagu sõidust möödas juba.
Haigusevimm oli sees aga rattaga ragistada oli nii kõva tahtmine, et uni läks maratonihommikul juba kella kolmest ära, kella viiest üles ja Otepää poole sõit võis alata.
Köhisin ja tatistasin , mis jaksasin aga stardisirgel olin tegija, mis siis, et Romps tuhises välgukiirusel must mööda ja kadus enne kui jõudsin silmigi pilgutada.
Asfaldi mäele lendasin jõuga peale ja siis.... siis oli hing kinni, hapniku ei jätkunud ja läbipuhe ei töötanud. Ning mis oli kõige hullem - jalgade asemel olid vedelad makaronid. Oligi vsjoo, naised ja lapsed panid paremalt ja vasakult kommenterrides ja mõnitades mööda, et mingi vanamehenäss siin rajal jalus koperdamas. Kulgesin siis makaronidega üle Harimäe ja lasin vabajooksuga tirri mäest alla, miljon korda vasardas peas katkesta, katkesta, katkesta...
Aga ei teadnud teed kust oleks olnud parem kõrvale põigata ja Otepää poole tagasi sõuda, nii tiristasin edasi vaikselt.
Ja siis saabus valguskiir minu jaoks rajale - Nüüdipoiss kimas mööda, korraliku tempot tehes. Mõtlesin, et hoian iga hinna eest tuules saagu mis saab, hambad ristis. Ja nii põrutasime edasi, Nüüdipoiss vedamas ja mina rõõmsalt tuules, kuni vedaski mind lahti, avastasin, et makaronid olid uuesti asendunud jalgadega, enesetunne läks paremaks ja suutsin juba iseseisvalt tempot tõsta. Nõnda finishisirge vastu kiirelt jõudis. Suured tänud Nüüdipoisile kes oli minu õlekõrs ja elupäästja rajal.
Ja haigest peast ei soovita rajale kellelgi enam minna, sõidu ajal ja pärast seda on valu ja vaeva rohkem kui asi väärt. Raudselt minu jaoks selle aasta raskeim sõit.
Ahjaa, tulemusi vaadates selgub, et meie tiim on maru võrdne - kõik on esituhande vennad:)!!!
Tipp-topp sõit jällegi - ei saa millegi üle kurta.
Stardist rahulikult minema, esimeses TP kuskil 200 kandis. Ja sealt edasi hakkasin vaikselt positsiooni parandama.Pool maad jõlkusin mingis pea 100-ses pundis.
Puka ja Astuvere vahelisel lõigul otsustasin grupist mõne vennaga jalga lasta - läks ka õnneks(suur grupp ei saanud vist kokkuleppele)
Olime vist nelja-viiekesi, paar noorsportlast ja paar lätlast. Aga jama selles et nad ei viitsind eriti tööd teha. Võib-olla lätakad ei saanud eesti-keelest aru. Õnneks tuli tagant Henno Puu, kes vedas meid mingi 10 kiltsa . Saime ikka sellise vungi üles, aga kui jõudsime "mägedesse"(Palu TP) oli meiega kööga. Mingi hetk ühines meiega Kalev Vist. Saime oma grupi mingil määral ka käima. Kalev tõstis üha tempot, Hellenurme TP-s saime lõpuks ka parima naisvõistleja kätte. Lõpukilomeetrite tõusudel oli ikka päris raske Kalevil sabas püsida, noorloomad ja lätlased olid juba kadunud. Lõpus jõudsin veel Vistiga finisit teha, tema 99-s mina siis 100-s.
Tabelit vaadates selgus ka, et mida lõpu poole seda enam tempo tõusis.
Astuvere-Palu lõigul olin 80-s
Palu-Hellenurme lõigul 85-s
Hellenurme-Elva lõigul 46-s
Sõit oli ikka väga kiire, keskmine kiirus nõks alla 30km/h
Eks näis kuidas järgmisel aastal läheb, siis juba Euroopa meistrivõistlustel.
Siit tabelist saate ennast võrrelda teistega:
http://napal.ee/clubbers/TRM2008_stat.xls
Postita kommentaar