No jällegi midagi uut. Sellist märga ja vihmast võistlust ei mäletagi.
Seekord olid kohal siis Tambet(eliitklassis), Indrek, Soo ja mina, ning Kalev taustajõuna.
Starti tulemisega jäime veits hiljaks ning seetõttu hõivasime kohad tagareas.
Kohe alguses panid tegijad ees punni põhja ja meil taganttulijatel oli päris keeruline ette gruppi jõuda.
Ees oli tekkinud suurem jõuk mis vaikselt eest vajus. Siis tekkis meil 10- pealine punt ning põrutasime järgi, ja 
enne
Üllatav oli, et peagrupis ei tekkinud sõidu vältel mingeid jamasid, väljaarvatud lõpu eelne kukkumine peale Tabasalu laskumist.
Finsi eelselt võtsin rahulikult, et ei satuks kuhugi kukkumistesse, ning lõpetasin peagrupi lõpuosas.
Peale sõitu oli tunne, nagu oleks olnud kaks tundi külma dušši all.
Kokkuvõttes oli hea mõnus sõit, paraja trenni eest.
Ka Hannes sattus kukkumisse, aga eks ta pajatab ise sellest.
Toomas.
Fotode autor: Kalev.
2 kommentaari:
See oli tõesti midagi uut. Minuga juhtus see mida juba pikka aega kartnud olin st. et kukusin. See polnud muidugi neljakümnese kiiruse pealt lendamine nagu Tampsil aga kukkumine ikkagi. Nagu juba Tom kirjutas jäime me veidi starti hiljaks. Seepärast ka tükk tegu kiirematele järgi jõudmisega. Kuna mina pidin kinni ka nõudmisest, et vastassuunda ei tohi minna siis jäin teiste taha karpi. Esimeste tõusudega õnnestus ennast ühte väiksemasse gruppi sättida ja juba rahulikumalt kulgema hakata. Sel hetkel oli ka Tom veel üsna lähedal. Vääna peale keerates aga tegi Toomase grupp väikse kiirenduse ja läin nad olidgi. Tegin veel poolel Vääna teel väikse ponnistuse, et järele tõmmata aga ega üksi väga midagi suurt ära tee. Kuni Keilani oli kõik enamvähem norm aga peale Keilat viis osade jobude tõmblemine tulemuseni. Toimus kukkumine ja seda jumala sirgel ja rahulikul lõigul. Suuremast kukkujate pundist sain napilt mööda aga siis jäi minu ees olev mees mingitel asjaoludel hätta (vaatas tagasi vms.) ja kärna ta panigi. Kuna olime juba osaliselt kruusal siis polnud mul kuhugi enam minna. Sõitsin ta tagumisest rattast üle ja panin ise ka külje maha. Õnneks oli kiirus juba suht väike ja hullemat minuga ei juhtunud. Kui püsti sain ja uuesti ratta selga siis oli grupp juba läinud. Tegin kül enda arust jubedat tööd aga järgi ei jõudnud. Enne Treppojat püüdsin ühe selli kinni kellga sõitsin Keila-Joa`ni. Paar selli liitus meiga õige pea peale seda veel. Neljakesi oli juba suht norm lasta. Enne Murastet läks ühe mehe kumm katki ja ühele vanamehele jõudsime ka veel järgi. Selle pundiga me lõpuni ka kulgesime.
Kui eile peale võistlust enam eriti vihma ei sadanud siis nagu kiuste sadas sadas see vihm terve võistluse aja.
Pühapäeva hommikul aknast välja vaadates ei tekitanud erilist võistlus vaimustust - vihma sadas ja 15c sooja. Aga kuna ma olin Ahtile Maksimarketist lubanud,et sõidan nende klubi eest seda esimest litsentsidega sõitu, siis tuli ennast ikka joonele vedada. Stardis oli tagant tuul ja nagu karta oligi kruviti tempo ikka päris üles. Olin nädala sees natuke haige ka olnud ja selle tõttu pulss kogu aeg üle 180. Kuni Vääna-Postini suutsin pea grupis püsida, aga siis käis tempo lihtsalt üle jõu. Edasi sõitsime neljakesi: kaks rattakooli poissi ja peale minu veel üks HWX särgis kodanik. Kuni Keila-Joani sõitsime neljakesi, siis aga said vabaklassi kiiremad meid kätte, kes startisid 5min peale meid. Koos vabaklassi pundiga sai lõpuni sõidetud vahepeal ka pundi ees käidud ja mingi aeg grupis istutud. Kogu sõit oli väga märg ja vihma sadas pidevalt ning Tabasalu mäe all sai minul õnn otsa ja olin sunnitud esimest korda grupisõidus kukkuma. Kuskil paarkümmend meetrit minu ees toimus kukkumine ja kuigi ma sain hoo üsna maha ei õnnestud mul kahjuks kukkumisest mööda saada. Suht-koht õnnelikult läks küünarnukid on veits maas ja ratal tuleb lenks ära vahetada, aga ise jäin terveks - see on peamine.
Postita kommentaar