See lugu on lihtsalt nii hea, et väärib kohta esilehel! :)

Jõulumäe sõidu võib kokku võtta ühe sõnaga - TURBOSNACK. Kellel oli turbosnäksi taskus ja seda mõistlikult kasutas see oli tegija, kellel ei olnud , see ketras teiste sabas...
Minul läks aga natuke nihu , nagu viimasel ajal ikka välja kukub.
Lugu sai siis alguse päevi varem enne Jõulumäe rallit kui Ain eraldas mulle turbosnäkki ja ütles, et mine ja lenda, too kastanid lõpuks tulest välja!
Nii oli siis eesmärk jälle seatud, poodiumi koht, ei vähemat. Suur ja raske koorem oli õlul kanda , kokku ei suudagi lugeda neid unetuid öid.
Jõudis kätte 13 september, võistluspäev. Panin turbosnäki hoolikalt ja hellalt taskusse ning rajale.
Algus oli kiire ja loomulikult läks rabelemiseks. Panin kõigist mööda ja kui mööda ei saanud siis sõitsin üle, mis siis, et ka naised ja lapsed olid, karjusin kogu aeg - rada,rada, tra kaduge eest, mees sõidab! Mõnele andsin võmmu kuklasse ja paljud koperdajad sõimasin ropult läbi. kahju , et matkasõitjaid ei näinud oleks rajal korra loomise tööd olnud kauemaks.
Kui oled ikka kõigist üle sõitnud siis lõpuks võtab väsimus oma ja jalg pehmenes teisel ringi tõusudel oluliselt. Vaatasin, et juba Jass jõuab järgi. Noh oli viimane aeg midagi ette võtta ja selleks oli salarelv taskus - turbosnäkk. Pugisin snäki sisse. Ei midagi. Jõin peale. Ikka ei midagi. Ja kus siis järsku lajatas 10 km enne lõppu. Oli laskumine. Tunne oli nagu Mattil suusahüppe tornist alla kihutades ja kohe lendu. Ja lendasin ja lendasin aga halvem pool oli, et maanduda ei osanud. Põmm, pea ees alla ja mülkasse. Tükk aega ei saanud pead mudast välja, sikutasin ja sikutasin. Ja rahvas sõitis järjest mööda..
Sinna see poodiumi koht läkski. Raudpolt! Nii see oli..

Pühapäeval Otepääl näeme raisk! Ja laupa õhtu Püssikas ka. Seal ma olen juba hirmus Lõvi...:)

Kalev