H100

3 oktoobril toimus siis  kauaoodatud Haanja sõit, mulle juba  4 kord.

Sedakorda võtsin ette SEGASTE sõidu ehk 150 kiltsa läbimise. Võistlusele eelnevaltel päevadel oli Haanja kandis ohtralt vihma kallanud. See eeldas rasket sõitu.....ja raske ta tuli....just ajaliselt.

Äratus oli hommikul kell 6, kõht sai putru täis laotud ja vedasin end Kubijale.   Start oli seekord kell 8 hommikul, tund enne hullude starti.  Temperatuur oli 0 kraadi ümber ning maa oli valge. See tekitas nii mõnelegi riietusprobleeme. Stardis oli 35 segast, ja nii kui meid lahti lasti , pani mingi 10-ne punt eest jehhat, nagu oleks mõni elioni ralli.  See oli nii pikk sõit et ei oskagi midagi pajatada. Esimesed 75 kiltsa sõitsin koos Ivo Põlluga, tempo oli mõnusalt paras. Esimesel ringil rada nii porine ei olnudki, kuigi jah enamus krõbedamaid tõuse tuli jalutada. Teisele ringile minnes läks meie rada uuesti Munamäe kanti, ja see rada tundus nüüd hoopis teine, tatine ja ligane......järgnev oli juba masendav, võttis vanduma. Ivo pani eest minema ja edasi lasin rahulikku mono-sõitu. Kahjuks rattaga ka miskit ei juhtunud, oleks heameelega katkestanud, aga ei miskit,  käigud ja pidurid toimisid laitmatult. Nii et pidin lõpuni sõitma.  Teisel ringil sain sitaks sõndida, enamus tatised kohad lasin jala. Bahillad oli finsis täiesti ribadeks. Peale  Vällakat läks juba libedalt „allamäge“ finisi poole, kuhu ma õhtuhämaruses  enne seitset jõudsin. Aega läks aga pärale ma jõudsin. Rattast ja rattasõidust oli täiega kopp ees.  Peale sauna ja paari õlut olid juba teised mõtted – ei ole sel rattal ja rattasõidul hullu miskit. Järgmine aasta uuesti, aga sellise tatise ilmaga lähen kindlasti 100 kiltsa sõitma.

Koht finsis 15-s ajaga 10 tundi ja 50 mintsa, teisel ringil lasin endast 4 segast mööda. Ivo kellega ma pool maad sõitsin oli finsis 10 tunniga ja kohaks 6.

Kilomeetreid kogunes 145, tõusumeetreid 2,3 kilomeetrit, keskmine pulss 146, kilokaloreid läks 9000, keskmine kiirus koos koos pausidega 14km/h.

Alates 8-st tunnist oli pulss stabiilselt alla 140. Võitjale kaotust 2 tundi, karm.  Lõpetajaid oli vaid 20 , eks rada  tegi oma töö.......

Tom

Eks „hullud“ Hannes, Roomet, Indrek, Margus ja Tambet pajatavad oma hullude sõidust ise.

Emmaste Rattaralli e. kuidas me herr Roolile käru keerasime.

Koos Hannese ja Toomasega tekkis meil kuu, poolteist tagasi mõte, et läheks õige hooaja viimase võistlusena Hiiumaale Emmaste Rattarallile. Asi nimelt selles, et meie treeningkaaslane ja võistluspartner Margus käib vana hiidlasena sellelt ürituselt vaikselt ja ilma erilise kärata (mõistagi arusaadav) medaleid noppimas - no on alles alatus.
Tegime aegsasti päris korralikku ja põhjalikku uurimistööd, et mis võistlus see Emmaste Rattaralli täpselt on, kus ja millal ta toimub, palju osalejaid on jne. Rooli käest me seda muidugi ju otse küsida ei saanud sest vastasel juhul oleks ta meie plaani läbi näinud ja kogu teema poleks tema jaoks enam üllatus olnud. Et meie plaane veelgi varjata jätsime võistlusele registreerumise ka viimasele hetkele. Igatahes - kuna ettevalmistus oli põhjalik, siis õnnestus kogu plaan ideaalset. Startisime ülima saladuskatte all laupäeva hommikuse laevaga Hiiumaale, rattad kattusel ja kogu vajalik kama kaasas. Laev jõudis saarele suht viimasel hetkel, seega pidime osaliselt juba laevas ennast riidesse panema ja autos sooja tegema. Stardipaika jõudes parkisime oma auto ilusasti parkimisplatsi serva, maja taha suht varjulisse kohta ja seadsime ennast äärmise ettevaatlikkusega stardivalmis. Rooli nägi meid oma suureks üllatuseks alles 15 minutit ennem starti - ja see nägu, mis meile vastu vaatas ei lähe tükk aega meelest - nii hapu oli teine. Mis mõttes, mis mõttes, mis mõttes - olid ainsad sõnad, mis Rooli suust peal mõningast vaikimist tulid :):).
Võistlus ise aga oli hiidlaslikult lame. Lame selles mõttes, et tõuse ei olnud (tõusumeetreid oli kokku vaid 35!) ja trass kulges 12 km ringil (kokku 4 ringi) osaliselt asfalt, asaliselt kruusa ja osaliselt metsateedel. Ilm oli kuiv ja päikesepaisteline ning sooja nii 11-12 kraadi. Selline rada tähendas muidugi enamjaolt grupisõitu. Kuna meie ainsaks eesmärgiks oli Roolile ärategemine siis hoidsime Hannesega koos juba stardist alates Rooliga ühte gruppi ja ei lasknud teda kordagi silmist. Ah, jaa, Tom läks kohe alguses oma teed - tema nimelt pretendeeris kohtadele esikolmikus. Meie siis kimasime kordamööda vedades kõik 4 ringi 7-9 liikmelises pundis. Võistluse käigus leppisime Hannesega kokku, et viimasel ringil, nii paar kilti ennem lõppu teeme vahespurdi ja tõmbame väikese, ent kindla edu sisse. Nii ka läks - Hannes ainult ei jõudnud kaasa tulla, seega jäi temal Rooli üle võidu kindlustamine võistluse viimastele meetritele - olgu öeldud, et napilt aga õnnelikult.

Kokkuvõttes siis Tommile üldarvestuses 4 koht. Muuseas kaotust kolmandale kohale vaid 20 cm. Krt! Roometi koht 12, Hannes 14 ja Margus 15 ja hiidlaste arvestuses 2! Palju õnne!

Võistluse kohta leiab infot siit

Järgmine aasta peaks Emmaste Rattarallile juba suurema pundiga minema!

SPORTLAND KÕRVEMAA RATTAMARATON

Laupäeval 26.septembril olid 4 ratturit meie tiimist Kõrvemaa maratoni stardis.

Ootamas oli üks kiire ja lühike sutsakas enne Haanja sõitu. Saime testida oma kiiruslikke võimeid ja kihutamist punases tsoonis J .

Ilm oli kuiv, kuid eelnevatel päevadel oli sadanud. Seega oli oodata porisemat sõitu. Stardis oli üle 600 ratturi. Konkurents oli vähe lahjem kui Elioni sõitudel, sest samal päeval toimus ka „Prükkel Cup“.

Aga no esiots oli kõva – Jass, Massa, Kodar, Kukk, Tamkõrv jne.

Sõidust ei olegi eriti rääkida, punn pandi kohe põhja, eest sai minema mingi 10-15 meheline punt. Ma jäin teise suurde punti(15-20 venda) ja veersin seal terve sõidu. Eest grupist tilkusid mõned mahajääjad (Roonet, Tarlap) meie gruppi. Vähehaaval jäi ka meie grupp väiksemaks. Ribadeks tõmmati punt seal porisel lõigul kus nii mõnigi pani maoli. Ise jäin ka seal grupist maha, aga ühe noorloomaga tõmbasime gruppi tagasi. Grupp tõmbas kruusakatel hoo alla, kõik ootasid raja lõpuosa tõuse kus vajutama hakata.

Ja no eks me siis vajutasime seal. Finisisirgele tulin neljanda-viiendana kuid finisis suutsin teisi siiski edestada. Kohaks tuli 14. Selle sõiduga võib tõesti rahule jääda.

Teistel läks ka hästi. Ints küll kaotas finsiheitluses Eesti parimale naisratturile Meierile, kuid koht 40 on hää küll. Hannes kaotas Intsule nõks üle 1 mintsa ja oli 49 –s.

Herr Albri kogub ka vormi, kohaks 137 ja kaotust  Jassile  22 mintsa.

Nüüd siis Haanja 100/150 , kuidas kellelegi J

Pildid: MTÜ SPORDIÜRITUSTE KORRALDAMISE KLUBI


TOM 

Rakke Fuitsu (FUJI) rattamaraton

Päiva!
Kurat, ma olen nii vihane praegu! Kirjutasin valmis pikka jutu aga mingitel arusaamatutel põhjustel kadus mu tekst blogist. Ometi on autosave peal. Teen siis siinjuures veidi lühemalt.

Kuidagi kahetsusväärselt on vahele jäänud Rakke maratoni kajastamine. Vaja see pisike puudujääk kõrvaldada.
Ma ei mäleta miks aga ma sõitsin Rakkesse üksi ja enda autoga. Täielik raiskamine! Kohale jõudsin normaalse ajavaruga aga kerge närv oli sees ikkagi. Mul jäi nimelt eelmisel õhtul sõidukinga klipp vahetamata (ei saanud ühte lahti) ja pidin siis hommiku pedaalid uuesti tagasi vahetama. Olin pool tundi enne starti oma asjadega nii kaugel, et võisin soojendama minna. Soojenduse sisse jäid ka kohustuslikud metsaskäigud. 15-10 min enne starti olin siis stardivalmis stardikoridoris.
Kuna Otepäält olid halvad mälestused kummivalikuga siis olin seekord aegsasti "rocketrun" id "alla pannud. See tundus Rakkes üsna õige valik olevat.
Raja alguses ma kohe vunki üles ei võtnud kuna Rakke rada on üsna salakaval (mõnusalt) ja võib su üsna kergelt ära küpsetada. Katsusin rohkem kohta hoida.
Esimene surnud punkt tekkis esimese joogipunkti (lautade) läheduses. Kruusale keerates jäin oma grupist maha ja järgi sain vaid tagantpoolt tuleva ratturi abiga. Õnneks saime nad kätte ja nendega kulgesime kuni hooldekoduni. Selles grupis oli ka üks Läti tibi (tuli teiseks) kes vähemalt viitsis (tahtis) tööd teha. Tanu temale olid ka meespoole esindajad viisakamad ja töötasid samuti.
Nagu ma ennist mainisin oli kõik ilus kuni hooldekoduni. Peale hooldekodu järsul laskumisel jooksis mul esiratas soonest välja ja üle nippli ma käisingi. Loomulikult pani mu grupp selle intsidendi tõttu eest minema ja punnisin mis ma punnisin aga kätte ma neid ei saanud. Peale soist osa tulid ette veel matkajad ja siis oli üks suur möödasõitmine kuni lõpuni. Koostööd polnud kellegiga teha.
Kuna sõitsin üsna mõistlikult ja tunnelisse ei pannud, siis jagus mind ka viimase 6km tõusudele. Veetakistuse läbimine ei läinud vist kõigil päris ilma muredeta. Seal olla paremal üks suur kivi vees olnud. Õnneks vähemalt teavitati sellest karjumisega:)

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et jõudsin finišisse õnneliku ja rõõmsana.
Kuna olin Rakkes enda autoga siis kiiret mul kuhugi polnud ning tšillisin veel veidi staadionil ringi. Rumberg käis ühe seltskonna juurest teise juurde endal nägu säras nagu keskpäevane päike. Tegi ta ju Hr. Eriksonile ära! Aga eks see rattasport üks loterii ole ja kõik päevad pole ju vennad ka.

Meie lähemate ja kaugemate kaasvõitlejate Tulemused:


Lukertsenko Mihhail 98 02:32:00


Rumberg Tambet 120 02:35:11


Erikson Toomas 126 02:35:45


Leiger Roomet 172 02:42:59


Teras Indrek 199 02:45:28


Soo Hannes 221 02:47:24


Rool Margus 361 03:03:42


Nikolai Jarmo 857 04:49:23 Jarmo on jumala korraliku sõidu teinud ;))))))


Kalev puudus arstitõendiga.


Nägudeni siis järgnevatel sõitudel! Osadega näeme juba laupäeval kõrvemaal aga kõige magusam maasikas ootab meid Võrus H100 `l


Hannes

Natuke Jõulumäe sõidust.

12.09. toimus siis selle hooaja viimane Elioni maraton.

Seetõttu vist olidki kõik tiimiliikmed stardis.

Ilm oli maratoniks ideaalne, ning rada oli ka mulle sobiv - kiire.

See kõik eeldas head kohta finisis.

Stardis pandi gaas põhja nagu ikka. Kõik sujus kuni tekkisid esimesed pudelikaelad ja kukkumised.

Nii said kiiremad grupid eest minema. Esimeselt ringilt tulles , staadioni ligidal rammiti mind rajalt välja võssa. Kukkumine tõmbas jalad krampi ja see jama võttis aega kui jalad jälle tööle sain. Sellega jamad ei lõppenud. Otsustasin esimest korda võistlustel proovida Borni toodet nimega „FINAL“ . See ollus tõmbas sisikonna krampi ja enam ei läinud muu vedelik ka alla. Nagu veel vähe oleks, tõmbas see löga pasa ka lahti. Nii et viimased 10 kiltsa oli paras piin. Nende jamade peale sõitsin välja oma tänavuse hooaja tavalise koha, ehk 80 hulka. Sõidu vältel läks mul pool liitrit jooki, õnneks lõpus krambid tunda ei andnud.

Lootsin et Jarmo toob head punktid tiimile, kui ta katkestas peale esimest ringi ratta probleemide tõttu.

Teised tegid hea sõidu. Eks kribavad ise oma muljetest.

Tulemused:

Tom – 67

Misa – 108

Roomet – 169

Hannes - 179

Ints - 225

Kalev – 580

Hooaja kokkuvõttes tulime meeskondlikult 23 (eelmine aasta olime 26 –dad). See koht oleks võinud olla ka tunduvalt parem.....aga no läks nii.

Individuaalselt tegid nii mõnedki palju parema hooaja kui eelneval aastal.

Tom – 75

Tambet – 108

Misa – 126

Roomet – 154

Ints – 193

Hannes – 213

Hr. Rool näiteks – 343

Jarmo – 517 (4 etappi läks kirja)

Kalev – 680 (4 etappi läks kirja)

Tom

Pildid - stopkadr ja proshop

Tallinna rattaralli

06.09.09. toimus järjekordne Tallinna Rattaralli. ( 78 kiltsa )

Meie pundist olid stardis seekord siis teada tuntud maantehundid Tambet, Indrek, Hannes , Toomas ja herr Rool.

Sedakorda siis startisime siis põhisõidus koos tegijatega ning Rool vabas rattaklassis.

Ilm oli märg nagu ikka rattarallil. Stardis tõmmati kohe paras hoog üles. Hoidsin end pundi lõppu, ka Tambet ja Ints olid grupis nähtaval.

Hannes otsustas tempoga tagasi hoida ja liituda tagant tulevate vaba rattaklassi tegelastega.

Grupi peas käis tugev paugutamine, seetõttu oli grupi kiirus pidevalt 45-50 kiltsa tunnis. Üritajaid oli terve sõidu vältel, kuid keegi eest pikalt minema ei saanud, sest ilm oli tuulevaikne. Grupi sabas statisti rollis oli päris mõnus tiksuda. Oli ka ohtlikke olukordi ja kukkumisi mida tekitasid eelkõige noorsportlased ja põhisõitu sattunud ketsivennad n.ö. Mingi 15 kiltsa enne lõppu enne Tabakat hakkas kallama nagu oavarrest. Ja ega pikalt ei läinud kui mingi 20 matsi olid maoli asfaldil. Ise pääsesin napilt mööda, pidurid vihmaga eriti toiminud. Enne finisit tõmmati ees muidugi veel tempo üles ja nii mõningi tõmbas end veel maoli. Ise võtsin rahulikult ning veeresin grupi lõpus üle finisi, Tamps ja Ints ka sabas. Grupp oli finisis kokkuvõttes päris suur ~ 100 ratturi ja keskmine kiirus tuli tsirka 45 kiltsa tunnis, seda tänu tuulevaiksele ilmale. Sai hea trenni enne jõulumäed.

Tulemused:

http://www.sportinfo.ee/sportevent/task/results/id/726/

Hannes tegi lõpus finsit koos vaba rattaklassi sõitjatega ja oli esimese ~ 20 seas J

Pildid Delfist

Tom.

Rakvere maraton

Sellal kui teised tiimiliikmed nautisid nädalavahetusel Tartu maratoni rada, müttasin mina Mõedaku porimülgastes.

Nädal enne võistlust käisin Rakvere rajaga tutvumas. See lubas rasket võistlust, kuna 75 km. läbimiseks kulus 4 tundi kopikatega, ja seda kuiva ilmaga ning paraja tempoga.

Kuid võistluspäeval olid hoopis märjad olud. Just enne võistlust panin alla FF balloonid, mis ilma arvestades ei olnud õige tegu. Aga oli ka teisi hulle.

Stardis olid pea kõik Eesti raskema jalaga vennad: Jass, Massa, Kana, Kodar, Austa.....

Plaan oli teha korralik raske treeningvõistlus, hoida pulss allpool punast.

Startisin rahulikult ning hoidsin Tambetiga silmsidet, rattureid möödus paremalt ja vasakult.

Eks seal alguses mõedaku suusaradade tõusudel ja laskumistel paras vingerdamine käis, nagu tati sees. Mingi hetk sai ka ise võsas ära käidud. Kuna Tambetil tekkisid probleemid ratta käiguvahetusega ,siis lasin oma tempoga üksi edasi. Sõidu edendes kogusin vaikselt eestpoolt langevaid skalpe. Jõudes tagasi Mõedaku suusaradadele(40km.-il) sain kätte veloclubbers-i vanameistri Reiljani ja CFC venna Rei , ning lasin koos nendega viimased 35 kiltsa rahulikult lõpuni. Aega kulus siis nõks alla 3 ja poole tunni. Kui kuiva ilmaga oli rajal üks jooksukas, siis võistluspäeval tuli neid kõvasti üle kümne......nii et paras müttamine oli.

Ka Tambet jõudis probleemide kiuste finisisse (karboonium king murdus pooleks, käikari probleemid) ja seda korraliku kohaga. Tegijal juhtubJ)

Raja kohta võib öelda kiidusõnu kõike oli: raputavaid singleid, kruusa, pori, imevaid heinamaid, ka asfalti, tõuse oli küll vähevõitu(~500 tõusumeetrit) aga mulle sobis.

Järgmine aasta jälle!

Tulemused:

http://www.sportinfo.ee/sportevent/task/results/rid/1265/id/636/

Piltide autor Rauno

Toomas

Tartu Rattmaratoni rada proovims.

Eelmine nädal kargas herr Roolil pähe mõte, et võiks nädalavahetusel läbi sõita TRM raja. Peab tunnistama, et see ettepanek tundus päris ahvatlev ja peale mõningast sebimist oli meil kuuene punt koos. X-Sport Teami poole pealt võtsid väikesest ekspeditsiooninst osa Hannes ja Roomet. Ülejäänud seltskonna moodustasid Roolipoisi sõbrad. Üks neist on pääris tasemel sõitja, teeb isegi Tommile ära! :). Vot on mees :)! Aga see selleks. Igatahes nägi programm ette seda, et 8 hommikul kohtume Ülemiste keskuses, et siis Otepääl juba 11-st rajal olla. Suures joones nii ka läks, see tähendas muidugi seda, et reedeõhtune pidutsemine tuli selleks korraks unustada ja hommikune ärkamine nii 6.30 peale ajastada..
Rattamaratoni rada ise oli sedakorda päris mõnus ja kiire, kuna ilm oli pikalt kuiv olnud. Sõitsime selle läbi 3 tunni ja 45 minutiga (osad veidi vähem, osad veidi kauem). Päris mitmes kohas oli võrreldes eelmise aastaga muudatusi tehtud. Tõenäoliselt olid need tingitud nn "lahketest maaomanikest". Päris kummaline oli äkitselt teelt kõrvale vast sisseraiutud rajalõigule pöörata ja siis 100 m pärast peale roikalist teed jälle samale kruusateele välja keerata, aga mis parata sellised need lõuna-eestlased kord juba on. Kui Otepäält alustades paistis päike ja sooja oli nii 22 kraadi kanti, siis Elvasse jõudes oootas meid ees juba päris korralik vihmasadu ja oluliselt langenud temperatuur. Veidi murelikuks tegi see, et ega eriti kellelgi midagi soojemat kaasas polnud ja sama varustusega tuli Otepööle tagasi vändata. Õnneks küll mitte mööda maratoni rada vaid kõige otsemat teed pidi mööda asfalti. muuseas Otepääle jõudes jäi vihm järgi ja ilm oli taaskord soe.
Kokku tuli siis 115 km, millest 89 km mööda TRM rada ja 26 tagasiteed. Aega kulus selleks 4. 45 minutit. Rada tundus igati meeldiv, tähelepanelik tuleks olla kindlasti laskumistel, kuna need on kohati päris konarlikud, samuti on mõned lõigud üsna liivased.

Roomet

OTEPÄÄ MARATON

Tere siis jälle kogu ratturite pere!

Augusti esimesel päeval toimus Lõuna-Eesti kuplite vahel järjekordne Otepää Rattamaraton. Vastupidiselt Elvale oli peaaegu kogu kahurvägi kohal. Vaid Kalevi oli seagripp maha murdnud. Õnneks värskema info järgi on ta varsti jälle meiega (aamen).
Minu seiklused Otepääle algasid juba eelmisel õhtupoolikul. Pidin nimelt kogu perega rõõmsalt Võrru sõitma aga kahjuks Annast esimese hooga kaugemale ei jõudnud. Autoraisk jättis mu teele. Õnneks sujus kõik üsna libedalt ja 1,5 tunni pärast liikusin koos puksiiriga Tallinna poole. Pere aga oli juba tunni jagu Võru poole vuranud (tuttavatega). Kaotasin selle seiklusega kõigest 5 tundi.
Kuna ööbisin Võru lähedal sain ommuku veidi pikemalt lebot panna aga sellegi poolest olin juba 10`ne paiku Otepääl. Mul ju oli vaja kogu ratas uuesti kokku keerata ja siis tuli ajaga varu jätta. Tom oli juba enne mind kohal ja aegamööda laekusid teised seltsimehed ka. Aega oli parasjagu piisavalt ning õhkkond seepärast üsna rahulik.
Eelnevatel päevadel oli vihma sadanud ja seetõttu olin kahevahel, et kas teen kummivahetuse ära või mitte. Lähtusin seekord Tommi valikust st. et ei vahetanud. Kahjuks pean tõdema enese jaoks ämbrisse astumist.
Kuna olin eelnevatel sõitudel üsna tubli tööd teinud siis oli meeldivaks üllatuseks stardinumber. Startisin gruppist 250-300. Ints oli minuga ühes grupis ja Roomet samuti vaid ...karva kaugusel.
Start läks üsna sujuvalt ja ilma igasuguste viperusteta. Omad poisid olid silmapiiril ja ega eriti kaugel polnud ka Jass. Seda lõbu ja lusti jagus vaid esimesed 10 km. Kahjuks leidis Otepää üles ainuke 1. augustil üle Eesti liikunud vihmapilv. Vihma sadas küll suhteliselt lühikest aega aga sellest piisas ja rada oli seetõttu üsna oluliselt muutunud. Nüüd võite ise fantaasial lennata lasta milliseks mu elu selle sileda kummiga (Furious Fred) rajal muutus. Kõik laskumised sõitsin raja veeres rohu sees. Mülgastest sisuliselt jalutasin läbi jne., jne. Kõige hullem oli just Kekkose rada. Õnneks mingeid suuremaid kukkumisi polnud ja loomulikult kuivemal ning kiiremal osal sain kaotatut veidigi tagasi teha.
Raja viimases osas (u.10 km enne lõpu) sain kätte ka Intsu. Oli teine üsna vaevatud olekus ja pakkus lahkelt teed. Ju vist Elva suppersõit oli oma töö teinud. Lõpuni kulgesin üsna rahulikult 3-4 mehelises pundis. Isegi viimaste km`te soomülkad ei ehmatanud paljunäinudmeest eriti ära ;)).
Üldjoontes jäin oma 253`da kohaga rahule. Rohkemat oli selle kummivalikuga palju tahta. Eelmise aasta 419`da kohaga oli edasiminek märgatav.

Meie meeste kohad:

Toomas
koht 68, aeg 2:15:02

Mihhail 102, 2:18:21

Jarmo 128, 2:21:31

Tambet 136, 2:22:32

tükk tühja maad

Roomet 208, 2:30:47

Hannes 253, 2:35:27

Indrek 261, 2:36:34

Margus 355, 2:46:04

Koondtulemusi leiate siit http://www.sportinfo.ee/sportevent/task/results/id/597/

Pildid saadud www.proshop.ee


Tänud,
Hannes

Elva maraton

25.07.09. toimus siis järjekordne Elioni etapp, seekord Elvas.
Meie 8-st meeskonnaliikmest oli seekord kohal vaid 3 venda - Kalev, Indrek ja Toomas. Olime Kaleviga hommikul kell pool kümme juba platsis. Sättisime Nissani kastika paika, ning jätkasime tavapäraste protseduuridega enne võistlust.....
Elva etapp on mulle jala järgi, saab ilgelt kruusal kihutada. Ainus miinus oli see et rada oli märg ja sõidu aeg tuli vihma veel juurde. Läksin sõidule peale tavapäraselt FF-ga, mis ei olnud kõige parem mõte, aga no see selleks.
Sättsin end varakult stardikoridori, et stardis esi 50-ne mehi mitte minema lasta. Algus läks plaanipäraselt, hoidsin end asfaldil tugevamate tuulde, Karlsoni (EJL peasekretär) peanupp eest paistmas. Aga kaua seda lõbu polnud, ühel tõusunukil tõmbas ratta ringi ja pidin jalastuma. Nii see rong läks. Hiljem tekkis meil mingi 10-ne punt ja nii me lõpuni kimasime. Pasastel tõusujuppidel jäin vaikselt maha, seega pidin kruusal kõik tagasi tegema. Viimastel kilomeetritel andsid seetõttu ka krambid end tunda. Aga noh sõiduga võib rahule jääda, koht tuli 74, Kalevil 469 ja Indrekul kõva 167 koht.
Tambet koges jälle ebaõnne - tagumine käikar andis otsad.
Elva etapil saime meeskondlikult alles 36 koha !!!
Järgmine etapp siis Otepääl.

Tom

Tako ämm-tee-bee video :)

Hei, Tahko sõidust on valminud ka üks üsna elav videoülesvõte, mille leiate siit

Nissan Eesti MV Maastikuratta maraton (EEC kanditaatmaraton)

Tahko väsimus alles kontides, tuli minna eestikatele paugutama. Jah , tiimi eesmärgid olid seatud suured - Eesti meistritiitel maastikurattasõidus tuli koju tuua. Hommikul korjas Jarmo kõik võitlejad erinevate põõsaste alt koos ratastega auto peale. Sõit läks lahti Kuremaale. Tom oli muidugi juba ammu sealkandis asuvas maakohas treeninglaagris kuna Kuremaa-Jõgeva ringid on tema lapsepõlve mängumaad ja ta teab ja tunneb seal igat kivi, juurikat ,puud ja vihmaussikest. Sellepärast ei pidanud ennast ka selle sõidu suurfavoriidiks J, kuna Tom-il olid juba nii suured eelised. Aga kõva lahing tuli anda sellegi poolest.

Kuremaal patseeris ringi eesti paremik, alates jassidest kuni jussideni välja. Noh Taarakat ei olnud. See viis motti natuke alla, oleks tahtnud võidu kihutada ja vormi võrrelda. Aga saame aru, kui nii kõvad mehed platsis nagu meie siis võib nii mõnelgi seest hõredaks kiskuda ja tuleb tahtmine sõidust kõrvale hiilida J.

Ilm u. 20 C, päikeseline. Start. Alguses ainult pikad kruusakad ja lõputu puntides uhamine. Siis mõned metsavahe nikerdamised kus tõmmati pundid laiali ja oli tegu, et hiljem pundi esimesed jälle kätte saada. Kivijärve soo mõlemad pikad pehmed ja turbased lõigud andsid kannile tugevasti vatti ja valu . Kuremaa suusaradadel tiirutamine mäest üles ja alla pehmendasid jalga , kruusa kärjääri laskumine ja ratta liiva sees vibama võtmine tekitas kõvasti adrekat. Nii ja Laiuse mäed, 15-10 km enne lõppu kus vist 3x üles ja alla pidi uhama võtsid võhmast. Seda rajaosa hindan kõige paremaks, lahedad kiired laskumised ja vaevalised , pikad üles ronimised. Esimest korda sellel suvel kasutasin grannit. Laiusele EMV tiitel kaduma läkski J. Sest lõpus enam ei jõudnud, alguse kruusakatel uhamine oli oma jälje jätnud. Finishis kokku 71 sõidukilomeetrit.

Aga sellegi poolest olid tulemused meil kõigil üle ootuste head (kuna rahvast oli vähe, lõpetas nõks üle 500).

Tomi tulemus muidugi ülihea, kuna kodukandi vihmaussidelt jõudu saanuna konkureeris vabaaja ratturina edukalt väga kõva seltskonnaga.



Tulemused:

Toomas, koht 54, aeg 02:41:08

Mihhail, koht 87 , aeg 02:49:47

Tambet, koht 103, aeg 02:52:10

Indrek, koht 118, aeg 02:57:38

Roomet, koht 122, aeg 02:58:19

Jarmo, koht 125, aeg 02:59:14

Hannes, koht 150, aeg 03:03:07

Kalev, koht 231, aeg 03:16:33



Pildid näpatud : http://www.proshop.ee/galerii



Kalev

Tahko MTB (Tahko ämm tee bee)

Otsustasime esmakordselt rattasõitu kaema minna raja taha, esialgu lähedale põhjanaabritele külla.

Punt koos, põrutasime reede, 26 juuni hommikul kaheksase Viikinguga Helsingisse. Helsingis maabusime u. pool üksteist. Ja nüüd jäi ainult u. 500 km (6.5 h) tee Tahkosse. Reisiseltskond oli meil järgmine: Toomas, Margus, Kalev , Roomet ja taustajõuna Marily. Tom oli vapper autojuht, roolis nii Tahkosse kui ka tagasi meid kõiki.

Reede õhtul kui mökki oli üle vaadatud ja lebo kohad jagatud tegime väikese rattatuuri ja ülevaatuse raja algusele. Ilm oli Kesk-Soomes palav u. +30C kanti, pärast sõitu väike suplus järves ja külmad „taastusjoogid.“

27.06.09. Laupäeval kl. 06.30 äratus. Pudrud ja moosid sisse, rattariided selga, vajaminev nodi taskutesse ja soojendama. 09.00. oli kõvadel tegijatel ehk kollaste numbritega meeste start 60 km distantsile. Meie omadest startisid Tom, Roomet ja Margus. Mina (Kalev) startis samale distantsile kl. 09.30. tsainikute e. valgete numbritega grupist. Ja pärast seda, poole tunni pärast olevat startinud veel üks kõige suuremate tsainikutest tsainikute grupp.

See kõik polnud aga midagi. 240 km distantsi mehed olid alustanud kell 00.00 ja rajal olnud kella üheksaks juba 9 tundi, 180 km vennad aga alustasid väntamisega kl 05.00 hommikul.

Ilm oli endiselt palav ca +30 C, päike siras ja oli tuulevaikus.

Alustasin suhteliselt tagant, kuna ei viitsinud stardikoridoris lõõskava päikese käes seista ja hiljem oli stardiala juba enam-vähem täis. Kõlas stardipauk. Esimesed kümmekond kilomeetrit Nilsiässe olid väga kerged, asfaldi ja kruusarajad. Imestasin , et rahvas võttis algust väga rahulikult ja sain kergesti ja rahulikus tempos mööduda. Eesti sõitudel oleks sama reljeefiga rajal olnud juba kõva võidukihutamine ja üksteisest iga hinna eest üle , alla ja kokku paugutamine. Aga see oli alles algus ja eks soomlased teadsid miks rahulikult võtta. Esimesel Kinahmi tõusul ratast mööda kive käekõrval üles lükates pulss 175 peal mõtlesin juba kaastundega meeste peale kes sõidavad 2,3 ja 4 ringi. Ja kui tuli esimene suurem laskumine mööda kivirada alla ei olnud aega mõelda enam millegi peale, oli tõsine downhill ja iga kivi muutis hetkega laskumise olukorda. Nüüd oli aga soomlaste kord mööduda vasakult ja paremalt oma full suspension velodega, oli tunne, et nad pidurdamisele aega ei raiska. Ikka hooga üle kivide. Laskumisrajad olid kitsad ja sageli olin takistavaks veduriks , pakkusin tihti möödumisvõimalusi või siis küsiti seda viisakalt. Minul oli laskumistel nii mõneski kohas üpris kõhe. Sellest hetkest valisin veel rahulikuma tempo ja meel oli hea, et kindlustus If-is sai eelnevalt tehtud.

Aga kui tuli vahepeal jälle jupp kruusateed või lauskmaad siis olin mööduja uuesti mina.

TP-d-s peatusin igaühes, ikka üks tops vett kuuma ilma pärast pähe ja mitu topsi sisse. Samuti soola ja mõni banaanijupp kõhtu tuli kasuks. Mainima peaks veel Kinahmi II tõusu ja laskumist ning loomulikult lõpu 3 km pikkust tõusu üle kivide - El Grande tippu.

Vaade El Grande tipust kauguses sinetavatele järvedele ja rohelistele saartele tasus sinna ronimise vaeva. Pikalt vaadet nautida ei olnud aega sest tuli teha viimane üpris kiire ja kruusane laskumine. Hoog läks suureks, näppisin liiga palju pidureid, ratas ei allunud enam juhtimisele, libises pooleldi kruusa ja pooleldi rohu peale ja nii tükk aega. Üks ratas käekõrval alla jalutav soomlane jäi ette, kes sooritas minu eest põgenedes kolmikhüppe. Mind see aga ei päästnud sest ratas oli kaldunud juba võssa ja tulemuseks kõva raginaga uperpall. Kondid jäid terveks, tolm maha ja uuesti voki selga ja alla, siis mõned sajad meetrid veel ja lõpp oligi käes. Ülejäänud meie mehed olid ka elus, puhkasid sellel ajal juba jalga ja libistasid rahulikult külma õlli.

Raja pikkus 61 km

Tõusumeetreid 1267 m

Kõige parem taastusjook oli külm õlu.

Tulemused:

Toomas koht 65, aeg 3:33:57

Roomet koht 196, aeg 4:01:33

Margus koht 223, aeg 4:06:08

Kalev koht 445, aeg 4:38:55


Ametlik Tahko MTB koduleht http://www.tahkomtb.fi/


Kalev (ämm tee bee mies)

Rõuge tuur 2009

See aasta sai siis Tambetiga koos tuur ette võetud.

See eeldas kõvat andmist, eelnevatel aastatel sain tuuril kergemini läbi ajada.

Saabusime Rõugesse koos Nõmme big air (Tiit ja Indrek) meeskonnaga.

Olime Tambetiga saanud 7 –da stardinumbri, mis ajas ootused kõrgeks, et ehk on võimalik kuue hulka sõita.

Esmalt siis reedel kella 3-st proloog ~7 kiltsa. Sellega läks meil kehvasti.

Tambet ei saanud mootorit kuidagi käima ja nii me lõpetasime alles 20-da kohaga paaride hulgas.

Nii paar tundi puhkust ja I etapi (37km.) starti.

Kohe tõmmati ilge tempo üles, ja nii kuni lõpuni välja. Mul oli tegu et Tambetil sabas püsida. Raske etapp oli, õnneks lühike.

Sõitsime I etapil 12 aja välja, võitjatele Rohtmets – Puu kaotasime 16-17mintsaga. Kokkuvõttes olime 14-dad. Koht kuue hulgas jäi juba 7 mintsa kaugusele.

Õhtul manustasime ohtralt sööki, õllet ja snusi......tarvitasime igasugu dopingut ja relax kreeme, sest tulemas ju II etapp mis kõige raskem.

Kell 11 start - alustasin kiirelt, isegi Tambet jäi tahapoole. Pool tundi hiljem vesi kees, ja nii lõpuni. Sellest etapist ei taha rääkidagi. See oli elu raskemaid sõite, jalad olid nagu nuudlid all, Tambet pidi mind aina järgi ootama. Takkaotsa eksisime veelt rajalt jne.... Siiski sõitsime 11-da aja välja, kaotust võitjatele oli 35 mintsa.

Kokkuvõttes peale teist etappi oli tõusnud 11-ks. Mis seal ikka õhtu tegime samad protseduurid, mis eelneval õhtul......

Kolmas päev, start kell 13.00 suures grupis.

Alustati suht rahulikult, suutsime mõnda aega hoida isegi Kuke ja Olle tempot, aga peagi läksid nad oma teed. Krt tunne oli üllatavalt hea ja nii me vunkisime Tampsiga oma grupist minema. Enamuse rajast sõitsime me kahekesi , püüdes eest pudenevaid skalpe( viitstardist startijad). Täna suutsin Tampsi tempos püsida ja tegime lõpus veel finsitki. Sõitsime 6-da aja välja, krt alles kolmandal päeval saime mootorid häälde. Kokkuvõttes siis 10-dad. 6 koht jäi ~20 mintsa kaugusele.

Kokku mingi 180 kiltsa, 2500 tõusumeetrit, ning aega kulus selle läbimiseks 9 tundi ja 12 mintsa.

Nõmme big air lõpetas siis kokkuvõttes 17 -da

Kokkuvõttes mõnus üritus, hea ilm , õlu ja seltskond....

Järgmine aasta uuesti!

Tom

EEC Tallinna Rattamaraton

Hei rattapeerud!

Pole teiega kaua suhelnud ja mõtlesin siin mõne rea arvutiekraanile panna. Nagu kõik asjaosalised teavad toimus läinud laupäeval selline vahva üritus nagu Tallinna Rattamaraton millel toimumiskohaks Kõrvemaa kaunid metsad. Olime meiegi seal oma kahurväega kohal (välja arvatud mõned Peedud, kes mööda maailmamerd seilasid).

Kuna terve nädala sadas päris korralikku vihma ja keegi meist polnud ka avatud rada sõitmas käinud, ei osanud me õieti arvata mis meid ees ootab! Minul ja her. Eriksonil oli ka kummivalik selline mis mõne jaoks võib-olla kahtlane tundus (Tom ütleb nüüd, et mis jama ma ajan). Kusjuures mina sain enda kummi alles eelneval õhtul pidama ja see suurendas kahtlusi veelgi. Ostsin kohalikust lafkast igaksjuhuks balloni kaasa.

Kurat jube mõnus on see aasta nende parkimistega. Tänu Nissanile on meil nüüd vapsee hea parkimiskoht garanteeritud. Seda muidugi juhul kui mehed viitsivad auto Tallinnast võtta. Jarmo, Tom, ja Mina seda seekord ka tegime.

Kohale jõudsime paraja ajavaruga ja seega ettevalmistus möödus üsna rahulikus õhkkonnas. Ilm oli ka nitsevoo, nii et kõik justkui sujus. Kusagil 10min enne starti vedasin ennast stardikoritori. Kas seda kuulsite, et mingi mees oli stardikoritoris kusenud ja mõni olla lausa pihta saanud. Õnneks polnud see mees minu lähedal. Täitsa ajuteta mehed ikka!

Start ja ka esimesed km`id sujusid ilma viperusteta. Kahjuks ei saa seda öelda pori kohta mida juba raja esimestel kruusateedel piisavalt oli. Õnneks pidas minu kumm sellel rajal üsna hästi. Arvan, et kohati isegi paremini kui kõrvalsõitvatel isikutel. Kuna enesetunne oli üsna paljulubav siis hakkasin juba Aegviidu suusaradadel jõudsalt ettepoole liikuma. Peale suusaradu kruusateedele jõudes sain kätte Indreku ja Veiko Fixusest. Selle pundiga liikusin koos pea 1/3 rajast. Tänu neile ja veel mõningatele sellidele kes üsna aktiivselt tööd tegid, suutsime paljud ratturid kinni püüda ja ka seljataha jätta. Nagu te kõik teate on alati võistlusel olnud inimesi kes loevad mitmes sa oled. Oli ka seekord üks hea inimene ja kui kuulsin, et olen kusagil 240`ne peal oleks mulle nagu ora peese lükatud. Kuskilt, ja ma ei tea kust, panin ma sisse teise käigu ja läksin omateed. See vist toimus kusagil Kõrvemaa suusaradadel (seal kus paar järsku tõusu ja laskumist on). Nii see umbes välja nägi ;))

Ah jaa, peaaegu oleks meelest läinud. Korra käisin üle nippli ka. Seal kus pisike ojake üle tee voolas. Läksin vasakult poolt ja esiratas jäi viimaste kivide vahele kinni. Indrek nägi seda laksu ja võib kõrvaltvaatajana öelda kuda see tundus. Üldse oli see kant minujaoks üks halvemaid. Seal ei pidanud mu kummid apsoluutselt. Ma mõtlen seda kanti mis selle pildi peal.

Viimased paarkümmend km tegin endaarvates hullu tempot ja püüdsin paar üsna korralikku punti kinni. Üksikutest meestest ma ei räägigi. Põhimõtteliselt tulid vastu ainult seljad. 10 km enne lõppu hakkas peale viskama ka kollase numbriga möirapulle. Tulid teised sellise kisaga, et kõik lindut ok loomat metsast minema peletasid. Korraks käis mõte peast läbi, et võtaks ka sappa aga hirm haamri ees oli liialt suur ja jätsin selle sinnapaika. Niisiis sõitsingi lõppu suhteliselt üksikult. Vahepeal viskas mõne mehe sekka kelle kiiresti aga seljataha jätsin.

Kõige suurem oli muidugi rõõm kui finišiprotokolli nägin. 194 oli minujaoks ikka tegija koht.

Meie meeste kohad:

Toomas Erikson - 75 (hurraaaa...)

Tambet Rumberg - 117 (konkurent)

Madis Kallo - 134 (pole paha)

Keemia Ali (alias Roomet) - 135 (nagu ühele keemikule kohane)

Mihhail L. - 160

Hannes Soo - 194 (urrrr....)

Indrek Teras - 222 (jälle ilus number)

Jarmot kahjuks vaevasid seljaprobleemid. Käis eelmine päev naistes vist?!

Tore et ära kuulasite!

Hannes

Esimesed kolm pilti saadud: http://www.proshop.ee/