Sai pühapäeval 21.detsembril koos Tambetiga talvisel rattamaratonil käidud.

Täitsa mõnus vaheldus tavalisele sõidule. Ilm oli talvine , temp. oli 0 kraadi ringis , ning maad kattis ligi 20 cm. lumevaip.

Rahvast oli 120 tuuris. Sõidu pikkus pidi olema 2x20 kiltsa aga korraldajad lühendasid miskipärast 20 kiltsa peale.

Sain alles finišis teada, seepärast sai valitud rahulikum tempo esimesel ringil. Seda ma vaatasin et kõik andsid sellist tuld.

Rada oli mõnus , kinnisõidetud lumi, palju singleid, kurvides oli vähe libe.....aga rahulikult läbides polnud hullu.

Nii et kutid järgmine aasta joonele, täitsa hea sõit vahelduseks.

Toomas

Õnne, õnne, õnne!

Palju õnne teamikaaslasele Tommile, kes on nüüd maailma kõige ilusama pruudi Margaritta täiesti ametlik kaasa!

Tom, kõik sinu sõbrad ja teamikaaslased kadestavad sind meeletult! :)

Hooaja lõpetamise rattamatk

Laupäeval 18.10. toimus X-Spordi tiimi hooaja lõpuürituste esimese osana jalgrattamatk Põhja-eesti pankrannikule. Kell 11 oli Nõmmel X-Spordi poe ees kogunemine ja start. Ilm oli üllatusena kuiv ja isegi päikest viskas sekka. Matkast võtsid osa Tambet, Toomas, Indrek, Kalev ja üllatusena Ain kes kavatseb järgmisel aastal rattaradadele tõsise comebacki teha ja sügisel TRM-il vähemalt esi 50-ne hulka sõita.

Tambet oli matkajuht kes seda rada sõitnud lugematuid kordi. Läbisime Harku metsa ja sõitsime Tabasallu, sealt keerasime pankranniku servale ja mööda serva vahelduva eduga matkasime kuni Vääna-Jõesuuni välja. Vähemalt pooled meist ei olnud seda lõiku ennem sõitnud ja avastamisrõõmu ilusast mereäärsest loodusest ja huvitavast rajast oli palju. Kes iganes sooviks teha kerget päevast jalgrattamatka Tallinna lähedal siis seda kohta soovitan kõigile soojalt.

Vääna Jõesuust keerasime tagasi Harku poole ja mööda külavahe kruusa ja metsateid jõudsime tagasi kodusesse X-Spordi poodi, kus Nemm ja Anton meid vastu võtsid, juua andsid ja lubasid matkameeste porised rattad puhtaks küürida.

Matka pikkuseks oli 56 km ja aega kulus nõks alla 3 tunni. Tõusumeetreid 293m.

Kalev

Fotod: Kalev

X-SPORT Teami hooaeg õnnelikult lõpetatud.

18. Oktoobril leidis lisaks hooaja lõpetamise rattamatkale aset ka kauaoodatud X-SPORT teami 2008 hooaja lõpupidu kus sai sai tehtud meeleolukas tagasivaade möödunud hooajale, arutatud tulevikuplaane, vaadatud hooajast tehtud pilte ning saunatatud ja lõpmatuseni basseinis mulistatud. Samuti sai mõni mees peo käigus meeliülendava ja igati nauditava üllatuse osaliseks (kes teab see muigab :). Samas aga nägi mõni teine mees vaeva kordinatsiooni säilitamisega ja pea laualt tõstmisega. ...Mis seal tegelikult salata - treenitud ja võisteldud sai see aasta kõvasti ja eks see kõik ju väsitab ja kurnab.

Tegelikult on minu, kui selle teami suhteliselt värskmelt liikmel siiralt hea meel, et kokku on saanud üks ütlemata tore seltskond inimesi kelle ühiseks hobiks on rattasõit ja seeläbi tegelikult ju tervislik ja aktiivne ellusuhtumine ning soov siin elus midagi asjalikku teha (saavutada). Samuti on hea meel näha seda, et kogu see punt saab omavahel väga hästi läbi, viskab heatahtlikku nalja ja samas on hea nõu ja jõuga abiks kui keegi seda vajab. Ei ole mitte vähem tähtis ka see, et meil on juba teist (loodetavasti ma ei eksi) aastat järjest head toetajad kes on meid nii võistlustasude maksmsel, riietuse soetamisel kui ka rataste hooldamisel aidanud. Loodetavasti saab meie järgmine hooaeg veelgi põnevam ja võidukam olema.

Kohtumiseni 2009 aprillis toimuval Jõelähtme rattamaratonil!


Ah jaa, peaaegu unustasin meie uue hooaja slogani:

X-SPORT TEAM suvel 2012 Londonisse*!

* pealtvaatajaks :)


Foto autor: Kalev

Toomase muljed Lätis toimunud Nissan Cupi viimasest võistlusest.

Läti sõidule eelneval päeval sai sõidetud n.ö. hooaja üks tähtsamaid sõite Haanja 100.Peale sõitu õhtul ei olnud küll tahtmist järgmisel päeval Lätti Nissani Cup sõitma minna, aga noh sai lubatud, ja auto anti ka....

Hommikul ärgates polnud asi kõige hullem, laadisin kõhu putru täis, viskasin ratta ja staffi autosse ja tuld.....100 kiltsa pärast olin päral Smiltenes. Ilm oli super, paljud läksid lühikese vormiga peale. Kõik kohalikud ja Eesti „profid“ oli kohal. Soojendust ei hakanud tegema. Pikale maale oli stardis mingi 60 matsi, suht vähe, ja enamus veel nendest klubisõitjad. Alustasin rahulikult, enamus tõmbasid kohe mööda, üritasin ennast ühele Alexela vennale sappa haakida. Jalg oli suht pehme ja pulss ka üle 145 ei tõusnud. Sõitetud oli juba mingi ~15 kiltsa, aga ei ühtki tõusu, aina üks kruusal uhamine. Mis krd. Nissani sõit see selline on??? Aga ega need tõusud tulemata jäänud, aga võrreldes eelneva päeva Haanja tõusudega sai need tõusud ludinal võetud. Vaid üks sein oli rajal kus pidi üles ronima. Vaikselt sai kohta ka parandatud. Esimesel ringil mõtlesin küll et sõidan ringi ära ja tulen maha, aga ei krt. kaugele tuldud ju....

Teisele ringile minnes, pikal asfalditõusul läks asi raskeks, ja jäin veel grupist ka maha, mott ka langes. Üritasin hoida oma tempot, ning mingi 5-6 kiltsa pärast olin grupis tagasi.

Õnneks neil koostöö puudus. Teisel ringil lasin paar turbosnackki sisse, ja elu tuli kohe sisse. Sain mägedes grupil eest minema ning lõpu eel sai veel võetud mõned skalbid.

Kokku tuli siis 78kiltsa ja mingi 800 tõusumeetrit. Aega läks 3:29 ja kohaks 33.

Keskmine pulss tuli 145 ja maks 165.

Nissani teamist oli sõitmas ka Henno Puu, aeg 3:05 ja koht 19

Haanja sõit andis tunda. Järgmine kord tuleb keskenduda ikka ühele sõidule.

See poole teraga värk ei ole ikka õiga. Aga siiski, üllatavalt hästi läks !

Sellega sai minu hooaeg ka lõpuks läbi

Tom.

H100

Haanja 100 ettevalmistus hakkas paar päeva enne sõitu.

Ja seda just söömise mõttes. (kaks korda päevas pastarooga)

Kuna ilm oli sõidule eelnevatel päevadel kehvavõitu, sai teha ainult ühe trenni.

Vedasin ennast reede õhtaks Võrru kohale, käisin võtsin Kubijalt numbrid ja tegime Hannese ja Kaleviga mõned õlled. Rattapeded oli hotelli õuel täika üles löönud ja sumisesid seal õllepudelite taga.

Hommikul ajasin ennast poole seitsmest üles, laadisin kõhu putru täis ja hakkasin ennast sättima. Taskud sai igasugu nodi täist laotud, igaks-juhuks ikka rohkem.... See aasta sai oma nodi (sööki-jooki) saata ka TP-sse.

Stardis võtsin siis koha „kõvade tegijate“ hulka, K ja H sättisid ennast vist „tsainikute“ kampa.

Ja kell 9.00. algas siis kõva tööpäev, kellele pikem kellele lühem.

Eesmärk oli alla 6 tunni sõita. Läksin riski peale , kõvakahvliga ja slikkidega FF-ga. Hankisin endale ennetavalt randmekaitsmed, ja nendest oli ka abi. Kuigi vihma polnud kaks päeva sadanud oli rada siiski kohati porine ja pehme. Alustasin rahulikult, ees pani suurem punt kohe vehkat. Mõnus oli kohe sõita keegi rabelenud, kellegi polnud kiiret, igaüks lasi oma tempoga. Kuni 30 km.-ni

oli rada pidevalt tõusev ( 80m-lt kuni 320m-ni(munamägi) Sõitsin pdevalt koos mingi 5-6 pundiga, mõned pudenesid, mõned lisandusid. Üritasin ennast tagasi hoida, sest järgmisel päeval ootamas järgmine sõit Smiltene Nissani maraton.

Aga no tõusudel ei saa ju tagasihoida, ja neid tõuse ikka oli....

Meelde jäi Rõuge Racingu Hard Core Track oma koprajobu tõusu ja lehmaraja lakumisega, pissipeatuse zikaanidega jne...see oli karm. Mingil ajahetkel sattusin sõitma koos kahe segasega(150 kiltsa vennad), ning ühtäkki oli meil ees silt: vasakule 150km. ja paremale 100km. Segastel tekkis arutelu et kuhu siis minna kas 150 või 100 peale. Minust nad sinna jäid. Finisis selgus et nad läksid ikka 150km. peale. Ja kuskil tõusul elas üks jokkis vend meile kaasa, ise oli täis rattavormis.

Kuskil 60-70 kiltsal läks raskemaks, sest mingi 65km. sõitsin ainult ühe 0,7 joogipudeliga.

Õnneks pidasin vastu, sest olin 3-sse TP-sse saatnud oma „moonakoti“. Sealt sai vedelat peale, ja lasin ka ühe turbo sisse. Teine minek kohe. Vällaka sõitsin enamuses üles.

Peale vällakat läks rada meeldivalt allapoole, sai lõpuks vajutada rauad paremal.

Viimased 20-25 kiltsa sõitsin päris üksi, huvitav kogemus. Midagi uut oli ka lõpu eel, kus tuli läbida tunnel(sillaalune) , valgustuseks põlesid mõned küünlad. Lõpus oli muidugi veel Andsuka downhill, mille ma võtsin väga ettevaatlikult, käed olid ikka päris läbi. Ime et ma sõidu vältel ühtegi laksu ei pannud. Ja no olingi finisis ajaga ~ 5:48 ja kohaks 22.

Antud tingimustes – kärab küll!

Energiat läks siis mingi 5400 kilokalorit

Pulss siis keskmine 159 ja max. 177 - näitjad suht tagasihoidlikud.

Sõidujooksul läks siis 2 liitrit jooki, 4 geelikest, 2 magneslife ja 1TURBOSNÄKK.

Pääle sõitu kähku taastusjoogid sisse, kõva supp ja pasta peale, siis mõned õlled, siis veel pasta peale ja siis veel kaks õllet ja enne sleepi veel magneslife sisse.

Hommikul ootamas Nissani sõit ju...., millest ma ei tahtnud tol hetkel midagi teada....

Tambet 44-s , aeg 6:12

Hannes 145-s, aeg 7:30

Kalev 170-s , aeg 7:49

Fotode autorid: Kristiina, Kristjan ja Tom

Tugevad võistlevad edasi

Laupäeval toimus Sportland Kõrvemaa rattamaraton kus oli esindatud ka X-Sport team, sedakorda küll vaid Toomase ja Indreku näol. Ülejäänud viilisid :).

Tulemusi vaadates tundub, et vorm on Toomasel ja Indrekul vägagi hea. Kohad siis vastavalt 39 ja 63. Kaotus võitjale 11 ja 14 minutit. Pole paha!

Tublid olete!



fotode autor: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi.

Tartu Rattamaraton 2008.

Selle aastane tippsündmus - Tartu Rattamaraton üllatas nagu alati oma osavõtjate rohkusega ja kõige selle juurde käivaga. Seekordne rada oli kokku 89 km pikk, seega 2 km pikem kui eelmisel aastal. Antud muudatus on tingitud sellest, et Elvas on nüüd rattamaratoni finiš uues asukohas, kohalikus lasketiirus nimelt. Väidetavalt on seal ka parem infrastruktuur, aga sellega nõusutmine jäägu küll iga ühe enda otsustada... :).
Maraton ise õnnestus X-Spot teamil väga hästi. Oli näha, et kõik olid maratoniks usinasti valmistunud - kes ennast imeravimitega terveks turgutanud, kes tippvormi ajanud ja kes tunnelist välja saanud :). Kuna võistlejaid oli väga palju siis kaasvõitlejate tegemistest peale mõne üksiku repliigi ja finisiprotokollis olevate kohtade öelda ei oska. Aga eks nad kommenteerivad oma tegemisi ise.
Enda sõidust niipalju, et kuna mul on hooaja viimased võistlused vaid langevas joones läinud, siis otsustasin seekord väga rahulikult alustada. Kuna ma startisin üsna tagant (stardinumber üle tuhande) siis õnnestus see päris hästi, sest esimestel kilomeetritel oli raatureid ilmselgelt rohkem kui rajal ruumi. Nii saingi ennast rahulikult suhteliselt sopasel ja aegalsel rajal soojaks sõita. Peale 10 km, kui oli ennast enam-vähem soojaks sõitnud otsustasin tempot tõsta ja tasahilju eespoolsõitjaid püüdma hakata. Samas õnnestus üsna pea ka üks terav elamus läbi elada. Nimelt üritas üks tuutu millegipärast just laskumisel, mis oli peale kurvi ka päris rööpasse sõidetud kõikidest teistest mööda pressida. No ja ei lõppe hästi sellised asjad. Nii ka sellel tüübil. Teiste õnnetuseks suutis ta muidugi nii kukkuda, et paar enda kõrval olnud ratturit kaasa haarata ja minu esiratta eest väga-väga lähedalt läbi lennata. Raginat ja karjumist oli kõvasti. Ei taha mõeldagi mis oleks siis juhtunud kui .... - Õnneks seekord vedas.
Hannes õnnestus mul kätte saada 22-25 km ja Indrek nii 40 km-l. Mõlemast sain ka esialgu ettepoole kuid kuskil 72 km hakkas mu jõud raugema ja saabus esimene raskem hetk mille tõttu seni üha tõusvas joones läinud sõidule tuli pidur peale tõmmata. Ma ei tea, kas jäin söömisega või joomisega hiljaks aga päris head minekut enam tagasi ei saanudki. Sellest andsid märku ka lõpukilomeetritel minust pidevalt mööduvate ratturite seljad. Eelviimasel kilomeetritel ka üks X-Spordi varustuses rattur, Indrek nimelt.
Üldiselt jään mina sõiduga igati rahule sest finišseerusin ilma kukkumiste ja suuremate tehniliste probleemideta. Samuti ei õnnestunudki seekord ennast nö tunnelisse sõita ja jalgadesse krampe saada. Samas, kui oleksin eespoolt startinud oleks tõenäoliselt ka päris jõukohane olnud esimese kahesaja keskele sõita. Aga lasta oleks, järgmine aasta on see võimalus ju olemas!

Panen siia üles ka meie tulemused.
Tom, aeg 3.02.00, koht 100!!! - SUPER TULEMUS! Väga tubli oled!!!
Tambet, aeg 3:18.08, koht 294
Indrek, aeg 3:20.08, koht 331
Roomet, aeg 3:20.49, koht 347
Hannes, aeg 3:37.38, koht 631
Kalev, aeg 3:53.46, koht 942

Fotode autor: Ragnar Vutt.

See lugu on lihtsalt nii hea, et väärib kohta esilehel! :)

Jõulumäe sõidu võib kokku võtta ühe sõnaga - TURBOSNACK. Kellel oli turbosnäksi taskus ja seda mõistlikult kasutas see oli tegija, kellel ei olnud , see ketras teiste sabas...
Minul läks aga natuke nihu , nagu viimasel ajal ikka välja kukub.
Lugu sai siis alguse päevi varem enne Jõulumäe rallit kui Ain eraldas mulle turbosnäkki ja ütles, et mine ja lenda, too kastanid lõpuks tulest välja!
Nii oli siis eesmärk jälle seatud, poodiumi koht, ei vähemat. Suur ja raske koorem oli õlul kanda , kokku ei suudagi lugeda neid unetuid öid.
Jõudis kätte 13 september, võistluspäev. Panin turbosnäki hoolikalt ja hellalt taskusse ning rajale.
Algus oli kiire ja loomulikult läks rabelemiseks. Panin kõigist mööda ja kui mööda ei saanud siis sõitsin üle, mis siis, et ka naised ja lapsed olid, karjusin kogu aeg - rada,rada, tra kaduge eest, mees sõidab! Mõnele andsin võmmu kuklasse ja paljud koperdajad sõimasin ropult läbi. kahju , et matkasõitjaid ei näinud oleks rajal korra loomise tööd olnud kauemaks.
Kui oled ikka kõigist üle sõitnud siis lõpuks võtab väsimus oma ja jalg pehmenes teisel ringi tõusudel oluliselt. Vaatasin, et juba Jass jõuab järgi. Noh oli viimane aeg midagi ette võtta ja selleks oli salarelv taskus - turbosnäkk. Pugisin snäki sisse. Ei midagi. Jõin peale. Ikka ei midagi. Ja kus siis järsku lajatas 10 km enne lõppu. Oli laskumine. Tunne oli nagu Mattil suusahüppe tornist alla kihutades ja kohe lendu. Ja lendasin ja lendasin aga halvem pool oli, et maanduda ei osanud. Põmm, pea ees alla ja mülkasse. Tükk aega ei saanud pead mudast välja, sikutasin ja sikutasin. Ja rahvas sõitis järjest mööda..
Sinna see poodiumi koht läkski. Raudpolt! Nii see oli..

Pühapäeval Otepääl näeme raisk! Ja laupa õhtu Püssikas ka. Seal ma olen juba hirmus Lõvi...:)

Kalev

Jõulumäe Rattamaraton.

Jõulumäe etapiga sai siis Elioni sari siis ühele poole.

Üle pika aja sai kuival rajal sõita, ja isegi ratas jäi puhtaks.

Seekord olid siis meie tiimist kohal Ints, Tamps, Romps, Kalev ja mina.

Hr. Soo puudus mõjuvatel põhjustel.

Ilm oli küll kuiv kuid suhteliselt külm. Seega tuli sõita pikas vormis.

Timmisime rattad sõidukorda , tutvusime rajaga, tühjendasime paagid ning laadisime end dopingut täis.......ja siis sättisime end stardikoridoridesse.

Rada ise oli suht madala profiiliga – seega kiire.

Olen suht vilets startija, aga seekord pidasin stardikiirenduse vastu ja sain end tugevasse gruppi istutada. Grupp(10-15 venda) andis sellist pedaali et mul oli tegu sabas püsimisega. Aga õnneks hakkas kiirus staadionile tagasi jõudes vähenema. Mida aeg edasi seda paremaks tunne läks, ja meie grupp hakkas vähehaaval lagunema.

Teine ring oli teisest puust, seal eraldusid terad sõkaldest. Eks endal oli ka kartus sees, et millal ise ära vajun, sest alguses oli kõva andmine. Lõpuks oli meid gruppi jäänud 6 matsi, ning kilomeeter enne finisit otsustasin vehkat teha, mis läks ka korda.

Seekord tuli siis jällegi hooaja parim koht ( 69-s). Peab vist järgmise hooaja plaanid uuesti üle vaatamaJ)

Teiste tulemused:

Tamps oli siis 175, Ints 213(hooaja parim), Roomet 221 ja Kalev 400(hooaja parim)

Nii et kolmel meist tuli Jõulumäel hooaja parim tulemus.

Kohad hooaja kokkuvõttes.

Tom - 110 (eelmisel aastal olin197-s )

Tambet - 188

Roomet - 194

Indrek - 271

Hannes- 409

Kalev- 604

Ja meeskondlikult olime 26 –dad (kokku võistkondi 118)

Eelmisel aastal olime 31

Oleme edusamme teinud!

Uuel hooajal 20 hulka!

Järgmine võistlus siis Tartu Rattamaratonil!

Tom.

Tallinna Rattaralli

No jällegi midagi uut. Sellist märga ja vihmast võistlust ei mäletagi.

Seekord olid kohal siis Tambet(eliitklassis), Indrek, Soo ja mina, ning Kalev taustajõuna.

Starti tulemisega jäime veits hiljaks ning seetõttu hõivasime kohad tagareas.

Kohe alguses panid tegijad ees punni põhja ja meil taganttulijatel oli päris keeruline ette gruppi jõuda.

Ees oli tekkinud suurem jõuk mis vaikselt eest vajus. Siis tekkis meil 10- pealine punt ning põrutasime järgi, ja enne Väänat olimegi peagrupis sees. Edasi oli vaid vormistamise küsimus. Ahjaa peale Väänat olid lehmad teel....

Üllatav oli, et peagrupis ei tekkinud sõidu vältel mingeid jamasid, väljaarvatud lõpu eelne kukkumine peale Tabasalu laskumist. Sinna sattus ka Tamps kes oli eelnevalt kuskil Keila Joa kandis meie gruppi langenud.

Finsi eelselt võtsin rahulikult, et ei satuks kuhugi kukkumistesse, ning lõpetasin peagrupi lõpuosas.

Peale sõitu oli tunne, nagu oleks olnud kaks tundi külma dušši all.

Kokkuvõttes oli hea mõnus sõit, paraja trenni eest.

Ka Hannes sattus kukkumisse, aga eks ta pajatab ise sellest.

Toomas.

Fotode autor: Kalev.

Mis toimus Rakvere maratonil?

Vaadates viimaste nädalate sajuseid ja jahedaid ilmasid võis arvata, et seekordne Rakvere sõit saab päris raske ja tehniline olema. Nii ta ka oli. Rajal olles sai lisaks jahedale ilmale (sooja vaid +9 kraadi) veel mitu head sahmakat vihma ning lõpmatuseni poris mütata. Kaks ringi mis läbida tulid olid tehniliselt päris keerulised ja nii sirgetel lõikudel kui ka laskumistel kippus tihti ratas alt ära libisema. Kuna enamus rajast möödus mööda kitsaid tõuse ja laskumisi metsa vahel ukerdades siis erilist kiirust seekordsel võistlusel arendada ei õnnestunudki (mulle endale meeldivad muidu kiiremad võstlused). Aga vaatamata sellele suutsin esmakordselt 2/3 rajast Tommist eeskool sõita ja pidevalt 106-115 koha piirimail liikuda. Kahjuks tabas aga ka seekord mind see krdi "saatanlik 40 km" kus jalad äkitselt üsna tugevalt krampi kiskusid ja seetõttu hoog maha tuli võtta. Kokkuvõttes suutsin siiski mitteametlikult selle hooaja paremuselt teise - 139 kohaga lõpetada (ajaks 3.09:09). Mitteametlikult sellepärast, et unustasin oma rattale ennem starti kiibi paigaldada - hea udupea olen ikka :). Minu õnneks aga jupsis seekord ka ametlik ajavõtusüsteem ja seega on mul loodetavasti mingi võimalus siiski koht ja tulemus kirja saada.

Tom, Hannes, Kalev, Tambet, Indrek - millised on teie muljed?

Foto autor Andrey Utkin.

Rakvere rattamaratoni avatud rada

Neljapäeval sai koos Tommi, Kalevi ja Hannesega ära proovitud Rakvere rattamaratoni avatud rada. Muljed sellest on järgmised:

• Rada oli tõesti nii avatud, et sõida kuhu tahad mitte ühtegi tähist polnud.
• Väga sopane, seega kui vihm ei lakka siis kasutage suhteliselt väikese rõhuga täidetud kumme või siis porikumme!
• Tehniliselt ka üsna keeruline. Enamus aja rajast saab metsavahel ukerdada ja märgasid, puujuurikaid ning keerukaid puudevahelisi laskumisi proovida.
• Laskumistel on soovitav üsna ettevaatlik olla sest need olid väga libedad, roopas, kitsad ja käänulised.
• Kuna soppa oli nii palju ja see kogunes ajapikku ratta käiguvahetaja, keti ja hammasrataste peale ning need hakkasid jupsima (kett keris vahele) siis tuleks valmis olla ka tehnilisteks probleemideks!
  

Neljapäeval rada läbi sõites sadas muidugi vihma nagu ka eelnevatel päevadel ja tõenäoliselt sellepärast oligi kogu rada nii libe, jääb vaid loota et see olukord pühapäevaks paraneb. Samas, kui sõita tuleb kaks ringi ja seda läbib 2X1300 inimest siis muutub kogu rada sopaseks igal juhul. Seega kiire rada see pole.
Samuti on kaks ringi minu jaoks alati ebameeldiv olnud, loodetavasti õnnestub mul ennast seekord natukene rohkem motiveerida kui eelnevatel kahe ringilistel võistlustel. :)


Saab raske võistlus olema.

Ma usun, et Tommil, Hannesel ja Kalevil on omad mõtted seoses selle rajaga ja nad panevad need siia lähiajal kirja.

Äpardunud sõit Lahtis

Toomasega koos osaleme me nö. hobikorras ka sellises sarjas nagu Nissan Cup. Sellest on juttu olnud ka varasemates postitustes, aga lühidalt veelkord kokku võttes on tegu Elioni sarnase üritusega, tase on kõvem ja rajad on oluliselt keerukamad ning pikemad.
Nissan Cupi seekordne etapp toimus Lahtis, Messila spordikeskuses. See on Lahti külje all asuv spordikeskus kus on ka üsna korralikud slaalominõlvad, suusarajad ja läheduses hüppetornid. Kõik tähendab seda, et ka rattarajad ei ole just algajatele... :).
Seekordse etapi pikkuseks oli 70 km, ehk siis 2x35 km, mis olid tehniliselt väga keerulised ja mägised. Ühe ringi peale oli tõusumeetreid kokku u. 600, lamedaid rajalõike põhimõtteliselt ei olnud, päris palju oli metsa vahel kividel ja juurikatel ukerdamist ning samuti sai omajagu laskumisi võetud saepurustel suusaradadel ja slallinõlvadel.

Starti minnes oli olemine igati hea kuid esimese ringi keskpaigast hakkas minule see rada tehniliselt üle jõu käima, kartsin pidevalt libedatel juurikatel ja kividel libastuda ning pidin seetõttu kõvasti hoogu maha võtma ja kaasvõistlejaid mööda laskma. Samuti olid osad laskumised päris järsud ja kurvilised ning kuna me rada eelnevalt läbi polnud sõitnud ei julgenud ma neist eriti suure hooga alla sõita. Muuseas see oli ka väga targasti tehtud sest vastasel juhul oleks päris mitmel korral lihtsalt rajast välja sõitnud ja mõnd suuremat kivi tabanud.

Täpselt enam ei mäleta aga kuskil esimese ringi 25 kilomeetril hakkas taaskord jupsima ka minu ratta esipidur ja lakkas lõpuks sootuks töötamast - õli imbus suporti vahelt välja piduriklotsidele ja pidurdamine osutus suht võimatuks. Seega tuli mul edasi sõita ainult tagumiste piduritega. Tagatipuks hakkas veel vihma ka sadama ja mõned kilomeetrid ennem esimese ringi lõppu suusanõlvadest tagumised pidurid plokkis ent see-eest üha kasvava hooga alla kihutades oli mu otsus langetatud - enda ohutuse nimel lõpetan selleks korraks võistlemise, e. katkestan siis. See ei olnud just kerge otsus, sest ma katkestasin viimati võistluse u. 15 aastat tagasi...

Toomase sõit ei läinud ka paremini, nagu tema jutust aru sain vaevasid teda kõhumured (ei maksa ikka hommikuks Soome lihapalle ja viinereid süüa) ning lisaks purunes ta rattal esimene amort - kõik see kokku pole just eriti motiveeriv lõpuni sõitmiseks. Aga eks Tom räägib ise pikemalt mis ja kuidas tal rajal läks.

Nõrgad oleme :))))

Fotode autor: Margo Rhede

Elu sõit Rakkes :)

Ilmateade lubas erakordselt sooja, niisket ja lämbet ilma ning temperatuuri vahemikus 24-31 kraadi. Hommikul kodus üles ärgates oli väljas meeletu udu, mis kestis kogu kohalesõidu, õhk oligi erakordselt niiske nagu ilmateade lubas ja sooja oli nii 20-22 kraadi. Rakkes vahetult ennem starti hakkas aga pilve vahelt piiluma päike ning temperatuur ja õhuniiskus tõusis seega üsnaPühapäeval 17.08.08 toimunud Rakke maratonile sõites valdasid mind küllalt vastakad tunded. järsku. Minul igatahes oli starti oodates nahk sama märg nagu täiega pingutades... Kuna ma polnud niisuguse ilmaga kordagi võistelnud siis ei teadnud ma ka seda, kas kogu distantsi sellistes üsna ekstreemisetes oludes vastu suudan pidada. Asi nimel selles, et mul kipuvad viimasel ajal u. 10 km ennem lõppu jalgadesse üsna tugevad krambid tulema ja palav ilm ei ole selles suhtes kindlasti positiivne.
Võistlus ise algas Rakke staadionilt ja keerutas esimesed kilomeetrid mööda kohalikku asulat ning seejärel suundus suusaradadele, kus sai paar päris head tõusu võetud ning seejärel juba vähe tasasemale pinnale suundutud. Mulle selline algus meeldis, esiteks sellepärast, et kohe stardist ei läinud meeletuks rabelemiseks ja teiseks sellepärast et ratturid hajusid kitsal rajal üsna kiiresti. Rada ise oli üsna huvitava ja vahelduva proofiiliga, kõige raskem osa oli vast Emumäele tõus ja seal ümber keerutamine, kuskil 40 kilomeetril ette jäänud rabalõik ning üsna distantsi lõpus, peale viimast joogipunkti asuv pikk ja lauge tõus ja kindlasti viimasel 3 km olevad suusarajad.
Stardist õnnestus mul päris hästi minema saada ja enam-vähem stabiilses tempos ennast sisse sõita. Peale esimesi kilomeetreid sain ma üsna korralikku gruppi ja kordamööda vedades liikusime niimoodi üsna valutult Emumäeni. Oma üllatuseks olin siis juba kuskil 160-170-dal kohal. Edasi õnnestus isegi veidike tempot tõsta ja vaikselt eespool sõitjaid püüdma hakata. Kõige raskemad hetked saabusid u. 15 km ennem lõppu kui jalad aeg-ajalt krampi kiskusid, aga õnneks ei pidanud ma sellest eriti tempot alla laskma ning suutsin oma kohta hoida. Paar kilomeetrit ennem lõppu suusamägedes õnnestus veel vaatamata aegajalt krampi kiskuvatele jalgadele 5-6 inimesest möödagi saada ja nii kokkuvõttes elu sõit teha ehk siis 132 koht saada!

Rakke maraton paistis sobivat üsna hästi ka Tommile, kes sai 101 koha! Aga eks ta räägib oma läbielamistest ise täpsemalt . Tambetil seekord ei vedanud, nagu tema jutust aru sain siis sõitis ta ennast paaril korral päris kinni ja oli seega sunnitud üsna rahulikult võtma. Hannes ja nüüdseks siis ka karboniseerunud Kalev :) tegid vist oma tavapärase sõidu, või mis?

Piltide autor Andrey Utkin.

Rakke maratoni avatu rajal

Sai siis eile Rakke rada läbi proovitud. Põrutasime kolmekesi (Tom, Romps ja Hannes) peale tööpäeva Rakkesse. Ilm oli ka igati tipp-topp. Kohale jõudes nägime et rada on proovimas teisigi peale meie.
Riided selga ja kähku rajale. Rajatähistus oli väga hea – avatud sõidu kohta.

Kuna viimasel ajal on rohkelt vihma kallanud, oli rada suhteliselt märg. Veetakistused olid eelnevate aastatega võrreldes tunduvalt sügavamad ja suuremad. Laupäevaks lubas veel vihma, nii et ootamas on mudaralli.

Sõites hoidsime suht head tempot. Raja läbimiseks kulus meil koos mõne peatusega aega ~ 3.15.

See aasta kujuneb sõit pikemaks ja raskemaks kui eelnevatel aastatel. Rajameister on lisanud mõningaid tehnilisi lõike, mis on igati tervitatav. Nii et ootamas on parim Elioni sarja etapp. (eks näis mida me peale sõitu räägime....)

Toomas

Fotod Toomas ja Roomet

Nissan Cup - Kalevipoja Rattamaraton

Pühapäeval toimus Jõgeval Kalevipoja Rattamaraton mis on Nissan Cupi teine osavõistlus. Kokku koosneb see sari 4 osavõistlusest, millest kaks esimest toimusid Eestis, kolmas Soomes ja neljas Lätis. Tegu on peamiselt võistkondliku sarjaga kus osalejaid on suhteliselt vähe aga tase see-eest päris kõva. Esindatud on nii Eesti, Läti kui ka Soome tipud.
X-Sport TEAM-st osalevad selles sarjas Toomas ja Roomet, sedakroda küll Nissan Pro teami nime all.

Seekordsel Kalevipoja Rattamaratonil oli pikkust 80 km ning läbida tuli kaks ringi. Maastik oli küllalt vaheldusrikas, esines nii pikki kruusalõike, turbast rabapinnast, suusaradasid, mägesid ja sopaseid metsateid. Esimese ring õnnestus kõigil enam-vähem kuiva jalaga läbi sõita aga teise ringi alguses saime see-eest üsna korraliku sahmaka vihma ja see muutis raja palju keerukamaks ja raskemaks. Kohati oli tee nii mudane, et tuli ratta seljast maha ronida ja mõned jooksusammud teha. Õnneks oli minu kummivalik üsna kindlapeale minek ja libetatel laskumistel seega erilist kukkumisohtu polnud. Küll aga katkestasid üsna mitmed oma võistluse ja seda just sellepärast et rada muutus väga libedaks ja raskeks ning siledama kummiga oli seda pea võimatu normaalselt läbida.

Minu sõit kulges esimesel ringil üsna normaalses tempos, aga kahjuks väga kõrge pulsiga, seega pidin teisele ringile minnes koormust maha võtma ja paraku ka konkurentidest tahapoole jääma. Peamiselt sellepärast saigi kogu distants üksinduses vändatud (pole just eriti motiveeriv). Õnneks siiski suutsin lõpuni vastu pidada ja 52 kohaga lõpetada. Kuna rada oli päris konarlik ja lõpu poole ka mudane siis kulus mul distantsi läbimiseks tervelt 4 tundi ja 15 minutit, Toomsel u. 15 minutit vähem. Samuti sain sellest raputamisest üsna korraliku seljavalu ja siiamaani valutava tagumiku :). Muidu oli aga võistlus kalevipoja nimele igati kohane!

Fotod Toomas ja Roomet